Kokkupõrked teel ja elus

Eile olin esimest korda elus Tartu-Tallinn maanteel, olles ise autojuhiks. Olime teel Gretaga tema perekonna poole Kesk-Soome, et jõule tähistada.

Poole tee peal oli pikem kurv, pikk rodu autosid tuli vastu. Mina üksi äsjakindlustatud Sunny´ga neile vastu minemas, nagu väike poni. Ühtäkki, keset pikka kurvi, ilmub välja üks uljaspea. Mees, kes tahab mööduda 10-15 masinast korraga. Aga lolli koha on valinud, pimeda kurvi, kus kogemusteta vend talle Tartu poolt vastu sõidab. Mida teha? Põhimõtteliselt võiksin ju kiljuda! Surmamats peaks tulema. Aga ei mingeid emotsioone. Pulss ka ei kiirene. Ja prillidega mees vahib tuhmilt otsa ja kihutab vastu. Ta aina läheneb. Jäänud on veel sada meetrit. Veel 80 meetrit, siis 60...
Õnneks juhtub paremat kätt olema bussipeatus. Kokkupõrke asemel põikan sealt ilma mõtlemata läbi ja õnnetus jääb juhtumata. Oma mõtetes loodan, et tol vennal on nüüd õppetund käes ja vesi püksis. Aga siiski... ei mingit emotsiooni. Miks?

Umbes kümme tundi hiljem sõidan Soome külatänaval läbi lombi. Greta on peale kõiki neid sõidutunde pinges. Vastureaktsioonina lombile põikan teisele poole teeserva, vaat et kraavi ja Greta frustreerub veelgi. Ta teeb märkuse... ma ärritun (sest mees on roolis ikkagi). Pahandan. Kutsun korrale. Viimaks saan nii vihaseks, et keerame teepeenrale ja lahkame kõiki minu autosõiduoskuseid, meie suhet, kõike läbikogetut. Ja vot see on emotsionaalne... see viib pulsi üles.

Tahan öelda selle looga seda, et isegi siis kui oled maanteel, kus oled otsapidi surmaga silmitsi, ei pruugi olla mingeid tundeid. Võib jätta täiesti külmaks. Aga siis, kui sõidad läbi lombi ja põrkad kokku lähedasega - siis on asi palju-palju tõsisem.

Et oleme inimesed, siis meile ei lähe korda see, kui autod omavahel kokku põrkavad. Inimesele on hingeminev see, kui inimesed ise omavahel põrkuvad.

Lähedast jõuluõhtut, siit Vaasa-kandist.