Eile öösel, kui ma veel viimast tundi üleval tiksusin, läks õues paugutamiseks. Keegi oli ostnud rakette ja ilmselt oma tähtpäevale mõeldes tulistas neid taevasse. No, oma paarsada krooni lasi tuleroaks. Tüüpiline värk, siin Annelinnas.
Jooksin akna peale, ütlesin Gretale: "Raketid on taevas." Tema jookseb ka aknale. 10-15 sekundit värvidemängu ja pragisevat tähesära, ja ongi kõik. Iseenest ei midagi erilist. Aga piisavalt eriline, et joosta aknale, peatada kogu oma tegevus. Jätta seisma nõude pesemine, tolmu imemine, raamatu lugemine, netis surfamine, msn-vestlus, pikutamine... Miks?
Juhuslikult jäin vaatama kõrval-kortermaja. Ja ma imestasin: pea igal valgustatud aknal oli keegi inimene, kardinad sabisesid, aknaid avati. Inimesed jooksid üksteise järel akendele, et vaadata sedasama tulevärki. See esimene kord, kui ma nägin annelinna korterit Elamas. Tõeliselt elamas!
Inimesed ootavad midagi. Nad on valmis taeva poole vaatama, kui sealt vaid midagi tuleks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar