Miks naised massaaži ei taha?

Greta jäi haigeks. Istub muudkui tekkide sees ja aeg-ajalt laseb lendu mõne köha. Tõtt-öelda, mind see natuke häirib, sest ma ei saa oma asjadele keskenduda. Pean oma egotsoonist välja astuma ja arvestama rohkem kui iseendaga.
Samal ajal magama minema, öösel koos temaga ärkvel olema või hommikul tema asemel tubasid koristama.
Ja imelik, et see, tema haigestumine, just nüüd juhtus. Mõtlen asjadele, mis seisavad sel nädalavahetusel ees (nt GU) ja tunnen, et sel nädalal vajan toetust eelkõige mina! Praegu on täiesti vale ajastus. Ta ei oleks tohtinud jääda haigeks!
Aga jäi... Ja sõber Ingmar helistas. Ütles, et respektib mind (kuigi ma pole sugugi kindel, kas olen selle välja teeninud... kui siiski, selline lause tähendab minusuguse jaoks paljut!). Ning ta jagas mõtteid. Üks neist oli: võta aega, et teha oma abikaasale massaaži.
No mõtlesin, et teen proovi, Ingmar on ikkagi pikema staažiga abielumees. Kuigi jah, Greta on massaažiteemal olnud alati pigem skeptiline.
Aga tegin proovi. Greta oli mähkunud tekkide sisse, põsed roosad. Valmis uinuma ja päeva selja taha jätmas. Ning mina teen pakkumise: „Kuule, kas sa massaaži tahad?”
Ta on tõrjuv. Nagu ma kartsingi.

Mispeale käin peas läbi erinevad variandid, mis teda küll pidurdada võiks?
1. Olen ma liiga jõuliste sõrmedega?
2. Või kas keskkonnal pole piisavalt häid tingimusi?
3. Või on ta siis tõesti surmväsinud?

Siis saan aru... Vot siis sain aru... Ei-ei-ei, küsimus ei ole üldse temas ja tema tahtes. Küsimus on hoopis selles, kas mehed teevad asju tagamõtetega või mitte?
„Greta, mul ei ole tagamõtteid.”

Ja selgus, et mul oli õigus. Õigemini, Ingmaril oli õigus. Peale seda lauset keeras Greta kohe oma massaažiootel selja! Sest naised tahavad massaaži, kuidas veel.
Mehed on need, kes pigem mitte...