Kui sa nüüd ausalt järgi mõtled. Oled sa enda üle uhke? Kohe päriselt.Kui ei ole, siis on asi täbar, sest on väga tõenäoline, et sul puudub rõõm iseendaga olemises.
Ja maru jama oleks oma elu viimasel kümnendil avastada, appi, ma pole ikka veel rahul sellega kes olen.
Mõtlesin, et ongi ainult kaks varianti, kuidas siis olla iseenda üle uhke:
1. Muuda iseennast. Ja seda seni, kuni oled rahul sellega kes oled.
2. Muuda suhtumist iseendasse.
Sellele mõttele tulin kui kõndisin raekoja platsi tagant mööda. Pritsis pori ja tuiskas lund.
Keegi autojuhtidest ei pannud mind tähele... Aga mina panin.
10 kommentaari:
Hea ettepanek, kuid teavatasti on püsivate muutuste ellutoomine märksa raskem kui nende soovitamine.
Kas Sa tead, et Sa oled äge!? :) "Keegi autojuhtidest ei pannud mind tähele, aga mina panin..." ..."deep":)
Nüüd tead.
Kes ütles, et nüüdsest peab tegema püsivaid elumuutuseid. See eeldaks, et lgp Taavi ei ole üldse rahul sellega, kes ta praegu on:)
Aga kui arendada Taavi mõtet, siis:
1)Võib-olla nõuavad püsivad elumuutused püsivat rahulolematust?
2)Või siis äkki püsivat rahulolemist sellena, kes tahaks olla...
Mul on mõnus oletada tulnud tagasisidest, et see teema on oluline:)
Ja Nete, mulle tundub, et on ka äge!
Ma arvan, et endaga peab rahulolu olema ja aksepteerima ennast sellisena nagu oled, kuid rahulolu ei tohiks tekitada status quo olukorda. Rahulolu ei tohi tekitada arengupeetust.
mul tavaliselt ei lase postitada ma ei tea kas nüüd laseb...
...ma arvan, et pigem ikka peab olema endaga rahul. eks need asjad jäävad ikka mida muutma peab... aga näiteks eluliselt mitte olulistes asjades tuleks kindlasti olla rahul endaga... siis on tuju parem. Ja enamus igapäevastest asjadest on suht ebaolulised.
Ongi! sest mis tähtsust on sellel, kas keegi autojuht mind või sind täna tähele pani. homseks on see ununenud. Mõtlesin ka täna koolis seda, et paljud asjad, mida teeme, on TOHUTULT ebaolulised. Elumuutused aga ei ole ebaolulised.
Vastupidi, need just viivadki elu edasi, annavad uue mõtte!
Teate sõbrad,
Võib-olla te pole seda ise adunud, aga teie kommentaaridest on olnud mulle väga suur abi ja tugi!
(Ps. Ärge võtke seda kui turundusnippi, kus ma püüan teid panna tihedamini mind kommenteerima. Ma tõesti olen teile tänulik.)
See on mu lemmikteema, ma pean sõna võtma. Seda et isegi isasugu teoreetikud (psühholoogid, mänguteoreetikud, majandusteadlased) tegelevad küsimusega, miks muutused ja selleks vajalik enesekontroll ja impulsiivse käitumise kontroll nii raske on ja et muutusi on tavaliselt võimalik ellu viia vaid tohutu vaevaga ja uue rutiini sisse harjutamisega (Ingmar Bergman nt tunnistas mingil hetkel oma elus, et ta on nii süsteemitu ja impulsiivne, et ta saavutab midagi elus aint siis, kui järgib täpset igapäevast rutiini). Näiteid tuuakse dieedipidamise ja suitsetamise mahajäämise jms teemadest. Et soovitan lugeda. Mina lükkasin igatahes muutused esialgu edasi .. ;-) Kogun veel jõudu. Aga enesehinnang sai laksu - et ma polegi kõige nõrgem - see ongi jõle raske.
Seda veel, et kristlastel on muidugi ka muid võimalusi ... muid väeallikad on ju kõiki võimalik kasutada ..
Aasta tagasi tegin seminaritöö, kus uurisin ka inimeste enesehinnangut. Üks uuringus osalenu kommenteeris: "enesehinnangu küsimustele vastates tajusin, et ma hindan end ning mul on Kõrge Enesehinnang. Ja ma olen ka selle teadmise üle õnnelik!". See pani mind, eluaegset eneseskahtlejat mõtisklema, et peaks ka endaga rohkem rahul olema. Ja aasta hiljem tunnen, et olengi juba täitsa tihti endaga rahul. Ja elu ning tegemised lähevad ka kuidagi paremini. Selline nõiaring - ei saa enam välja! :)
Postita kommentaar