Ta on suurte silmade ja kollaste lokkis juustega. Poolpunsunud naba, pehmete
sõrmede ja roosade küüntega. Ning ta nimi on Maya. Pildil kannab ta superwomani pusa."Mäitt, äla hermostuu!"
"Mäitt, äla hermostuu." (päev hiljem)
"Mäitt, äla hermostuu." (täna)
Ma ei suuda oma kõrvu uskuda! Ja Greta sai nii rõõmsaks... see oli otsekui tunnistus sellest, et tal on alati õigus olnud. Et ma olengi alati pahane.
Oleme tegelikult Mayaga suured sõbrad. Mängime peitust, räägime mängutelefonidega ja kuulame makist lastemusooli. Tema paneb nii soome kui rootsi keelt. Mina, mitte kumbagi.
Ometigi, on ta mu sõber...
ja kui ta juhtub nägema, et ma ärritun (olles arvuti ees ja pisut multitask-ülesannetest häiritud), mõistab ta ka mu kehakeelt ja ütleb need kurikuulsad sõnad:
"Mäitt, äla hermostuu!"
Aga Märt int hermostu!
9 kommentaari:
väiksed lapsed on armsad, mu onu tütar ütleb mulle koguaeg, äla lalla .Mul on suht komme koguaeg laulda kui mõni laul meelde tuleb .:D
Märt.
Mu vend ütles hästi kord.
Kui tuleb kord aeg kätte, mil sa pead olema isa, siis ära mõtle selle peale, et sa oled isa. Vaata oma tütre silmadesse ja su süda täitub isaarmastusega. See tunne teeb juba ise kõik ära, ilma, et sa peaks mõtlema selle peale.
leban akna 22res diivanil pikali, greta norskab toaservas, klappidest r22givad aasia veebimehed kommuunide loomisest.
siis loen kommentaare. tundub, et ma pole ainus, kes elab selles maailmas. sarnaste laste keskel.
tihti seda kommunitunnet ei ole. p2riselt!
Mulle täna töökaaslane pakkus kindaid, et kui ma äkki lauda pesen, siis kätel on paha. Mina üylesin:"Ei tarvi, mul on väkevat kätet!" Neile oli nalja terveks päevaks minu kulul:) Sellest peale olin neile väkevän-käten tyttö:)
minu laps soovitas mulle ikka: emme, ole minuga RÕÕMUS!
Ma siin nüüd sorin oma ajus ja üritan mõelda mida minu lapsed mulle öelnud on.
Nad tulevad alati kallistama mind kui mul kurb tuju on. Kuigi ma üritan seda nende eest alati varjata.
Tegelikult on neil alati midagi ilusat ja head öelda. Ja süllepugev ja kallistav laps on parim lohutus maailmas.
kuna küll kaotab inimene oma võime olla selline nagu ta on?
Siis kui maailm talle liiga palju haiget teeb...
vist nii jah.
aga siis unistab terve ylej22nud elu, et oleks tagasi ilma kivise koopata.
Postita kommentaar