Kalli Tarmo mälestuseks

Sain möödunud südaööl väikeselt õelt kurva smsi: "Tarmo suri." Nüüd on sama sõnum jõudnud ka suurema kella otsa, Postimees online esilehele. Kahju ainult, et teda märgatakse nii suurena alles nüüd. Nüüd kui ta on meie seast lahkunud.

Aga kallis Onu Tarmo, minu postitus ja müts on sulle...

Aitäh sulle, et alati kui ma sul külas käisin, sa mind ikkagi sööki sundisid sööma. Meeles on see päev seal Nõmmel, mil tulid supitirinaga minu voodi juurde ja ütlesid: ainult 5 lusikatäit veel. Ainult 4,5 lusikatäit veel. jne jne. Naljaga pooleks suutsid sa alati kõik supid söönuks teha.

Ja alati olid seltskonnas sina see, kes kätt tuli suruma. Ükskõik kui palju ma sinuga suhtlesin, või tähelepanu osutasin, ikka sa tulid ja sirutasid oma pika andeka käe välja. Ja ütlesid: "Oli meeldiv."

Onu Tarmo selja taha jäi 7-lapseline perekond. Robirohi bänd, Effataa koor, ERSO. Värvikirevad mäletused paljudes-ja-paljude kirikutes. Tegelikult jäi jälg, mis pani tänasel päeval koguduserahva ohkama üle kogu Eesti!

Tema õde on minu ema. Ja tema vend on meie sõber, blogijast rekkamees Peeter. Üks tema poegadest on minu parim sõber, Taaniel Vardja. Ta saadab teile kõigile tervitusi ja leinakurbusest hoolimata ütles, et tema südames on RAHU. (Taaniel kusjuures on peale suvist õnnetust tagasi tervise juures ja õnnelikuna, tagasi Jumala juures!)

Sa oli super, kallis Tarmo!
Varsti kohtume!