Mingid inimesed, populaarteadlased, on avastanud sellise asja nagu "meemid". Nähtamatud geenid. Näiteks see kui võtta kellegi teise näoilmed või liigutused üle. Tegelikult lapsed avastasid selle tunduvalt varem, nimetades meemimist "ahvimiseks".Ma ise ka ahvin. Pidevalt. Sina samuti.
Eile tegin "vanemate austamise jutluse" videoanalüüsi. Varem ikka olen endast sisse võetud olnud... nüüd vaatasin, et päris kohutav! Mida rohkem ma olen ennast hiljem kõrvalt jälginud, seda rohkem ma näen, et on tekkinud parasiitsõnad, stampliigutused ja need meemid.
Pikad pausid - mul on mingid pikad pausid sees. Ilmselt sai see alguse sellest, kus avastasin enda jaoks "kandva pausi" (Hannes Kaljujärv). Aga neist kandvatest pausidest on saanud lõikudevahelised õhuaugud, kus auditoorium peab lihtsalt ootama ja pealt vaatama. Kuidas ma justkui isennennast naudiks...
Kokkupressitud suu - leidsin, et iga väite taga panen ma huulekesed tihedalt kokku. Kui aga paarkümmend korda teha sedasama liigutust, siis see teeb mossitajaks. Samuti see rõhutab mingit emotsiooni ja kõneledes ei suuda enam olla see, kes ma tegelikult olen ja mida tunnen. Olen märganud, et mu isa (Adu Saar) teeb kõneledes sama asja, tema lihtsalt jätab suu lahti ja hakkab keelega ülemisi hambaid lihvima...
Õrn hääleke - ja siis see õrn hääleke. See on jäänud külge vist just NP-jutlustest (Andy Stanley). Tahaks kuidagi südamesse minna, olla hooliv ja näidata, et tahan parimat. Sisse tuleb see just lõpuosas, seal kus peaks olema üleskutse... aga mõtle, kui iga kord keegi läheneb sulle teatud teemadel õrna häälega. Siis ei võta enam seda tõsiselt.
Kindlasti olen ma enesekriitiline. Aga kui küsisin Gretalt, mis mind tüüpiliseks teeb, siis ta tõi samad asjad välja. Täitsa isu läks ära. Ei taha olla laval võlts, ei taha olla õpitult reageeriv. Ei taha olla naeruväärne.
Tahan olla lihtsalt märt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar