Vähem kui 200 m Toompeast, väikeses orus. Seal kus verivärske nelipühi kirik/konverentsisaal. Seal, kus kohtusid inimesed, keda olen harjunud kaamerast aktuaalsest jälgima. Seal olid meie riigijuhid ja kirikujuhid, ning nende kaaslased.Oli rahvuslik palvushommikusöök. Eesti ajaloos, number kuues.
Ma millegipärast valin seda postitust kirjutades aga sõnu... ei taha vist eksida või midagi ära rikkuda. Sest seal olid nii tähtsad inimesed kui ka teemad, ja nii palju oli-ja-on kaalul!
Kui enne seda hommikut oli palju muremõtteid, siis nüüd on mul palju tänumõtteid. Kui järgi mõtlesin, siis see, mis ma kogesin 21. sept Tšehhi mägede vahel, sai veelgi tähendusrikkamaks.
Ja imelik, et kui eile kell 6:00 mobiilike tirises, siis esmakordselt polnud mul kõht lahti ega närv sees - nagu tavaliselt enne kõnelemisi. Olin imekombel maganud. Ja kõhus oli üllatuslikult päikapikupoiss nimega Rahu! Panen selle Jumala arvele.
See päev oli Jumala usaldamise sütelkõnd.
Ja selle tulemus oli, tänu Jumalale, ilma villideta jalad!
Olen hellalt õnnelik... ja tänulik inimestele, kes mind on minu vigadest hoolimata usaldanud! Aitäh Meegole ja Peebule, kes usuvad, et minus on midagi! Andrusele, kes on nõus minuga ka tulises ahjus seisma! Salemi tädikestele, kes iga neljapäev mu eest palusid... ja loomulikult kõigile teistele, võib-olla kelle nimesidki ma ei tea, aga kelle toetus oli-ja-on nii väga tunda!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar