Täna mõtlesin Taavetile ja Koljatile. Oli see Taavet üks pisike punapõskne poiss, kaheksast vennast noorim kandlemängija ja lambahoidja. Teine aga hiiglane, rahvuse esindaja, oma kilbikandjaga.Suur hiiglane seisis orus, kahe sõjaleeri vahel. Karjus seal sama kaua kui Jeesus rändas kõrbes. Venna sõnad mõjusid laastavalt, halvemini kui vene meedia. Kõik kartsid Koljatit.
Siis tuleb Taavet, toob oma vanimatele vendadele süüa. Nad on ka kuskil seal juutide sõjaväes, ilmselt lihtsad reamehed. Aga saavad pahaseks, kui väike Taavet hakkab suure kolli kohta küsimusi küsima. "Mis sa siin pärid, väike Juntsu? Mine hoia oma väikest lambakarja!"
Kes Koljat-kolli maha lööb, see pidi saama preemiaks naise, palju pappi, maksudest vabaks ja oma isale ka ametlikku hingamisruumi. Väikesele Taavetile oleks see olnud muidugi sama suur unistus nagu "Noores miljonäris", mida täna telkust peredele näidati.
Oleks saanud veel enam tegelikult. Kes selle 6küünra+1vaksa suuruse sünnist peale treeninud kapi maha oleks koksanud, saanuks Iisraeli rahvuskangelaseks. Juutide päästjaks. Vilistite vangistajaks. Kuninga soosikuks. Rahvalaulude peategelaseks. Koljatitapjaks! Nagu filmis "Visa hing 2", mida täna jälle sai vaadatud. Kalevipojaks!
ja väike Taavet ta tappiski.
Kui paljud aga teavad, et need ei olnud põhjused, miks lambakarjus Taavet talle pisikese linguga vastu läks? Kuulsus, raha, ega isegi vabadus see küll ei olnud.
"Sest kes on see ümberlõikamata vilist, et ta teotab elava Jumala väehulki?" nii küsis Taavet oma vendadelt, teistelt sõduritelt ja lõpuks ka oma rahva suurimalt isikult, kuningalt. Taavetit ei kottinud see, kui suur ja tugev oli tema, või kui suureks ja kuulsaks ta võiks kunagi saada. Kõik, mis teda kottis oli see, et keegi teotab avalikult Jumalat, ja mitte kellelgi... absoluutselt mitte kellelgi peale ühe kõige väiksema punapõske lambahoidja pole julgust talle vastu astuda.
mis sind motiveerib?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar