Kirjutan seda kirja Tartu-Tallinn maanteel, bussis. Varsti läheb lennuk, ja läheb ka see kiri läbi blogi Gretale ja 4-kuisele Wilmale. Mõnes mõttes siis olen nagu Pushkin - kirjutan avalikult nais(t)ele.
Ma olen viimastel nädalatel kogenud, et inimestel on kahesugune reaktsioon Iisreali suhtes:
1. "Oh, äge. Tahaks ka. Ma olen alati tahtnud sinna minna." (piibli-inimesed)
2. "Vaata, et sa seal surma ei saa. Seal on palju relvi." (teleka-inimesed)
Tegelikult vaevalt ma seal kõike näen ja kuulen. Aga tean, et kohtun seal inimestega, kes kudunud ülemaailmse järgmise generatsiooni juhtide võrgustiku. Ja ilmselt saan parema aimu ka ise, milline tegelane see Kristus siis oli. Ja kui suured jalajäljed ta tegelikult sinnamaile jättis.
Aga pääasi, et parema mehena tagais tulen. Kirjutan sulle varsti. Jään ootama su kirja.
Ikka armastusega,
Märt
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar