Märt: kivilinn

Shalom, shalom. Või peaks sulle ütlema “shalom sabat”, sest hingamispäev on täna ju sinul. Mul, nagu tead, oli see eile.

Kõnekad kivid
Meil Eestis, kui keegi ütleb kivi, siis silme ette tuleb killustikupuru, mis kuskil puiesteel. Või siis maalähedasemal inimesel tuleb heal juhul üks suur pirakas Maarjamaa põllujunn silme ette, aga ei midagi enamat...

Siin on aga asjad teisiti. Kogu Jeruusalemm on üks paras kivi (99% majadest on ehitatud samast dolomiidist). Seepärast peetaksegi Jeruusalemma kuldseks linnaks, sest valged kivid peegelduvad päikese käes heledasti.

Ja mäletad kui Jeesus noomis rahva südametust...siis ütles ta ju, et isegi kivid (teed, sambad, majad - absull, kõik) kisendavad Jumala poole.

Sama laks on kõrbes. Meie arvame, et kõrb on üks looklev ja lainetav liivameri, nagu Pärnu rand. Aga tegelikult on see siin hoopis üks kivide ja ainult kivide lagendik.

Mõtle, mida see tähendas, kui Saatan kiusas Kristus kivi-leiva jutuga! “Tee need leibadeks”.

Mina olin sealsamas kõrbes, ja kui aus olla - näljasena olles, kui keegi hakkab mulle kasvõi valgest leivast rääkima, minu visuaalne mõtlemine hakkab tööle. Kogu kõrb muutuks leibadeks! Suurteks ja väikesteks.

Tasub käia Iisraelis. Siin kohtad religioonide pundart. Näed nutumüüri ja tänavale visatavaid vaipasid. Siin hakkab süda kuidagi valusaks minema inimeste pärast.

Ja pea hakkab siin valutama. Ei tea, kas see on kuumusest või vedelikupuudusest. Nalja saab samas palju, 53 riigist on siin tegelasi, kõigil omad vigurid küljes. Mihkliga oleme saanud palju aega koos veeta -- ta on ikka lahe vend.

Paljud arvavad, et ta on üpris noor. Nii kahekümnega midagi. Teglt on 36. Minu puhul pakutakse 21. Kokkuvõte, põhjamaalased säilivad hästi.

Nagu surnumere kirjarullid.