Rauast kaarnad

Jõudsin just USAsse. Ja see on minu jaoks tõeline väljakutse! Võib-olla seepärast, et Bill Hybels ütles mulle eile (läbi dvd), et fundraisimine on juhi test.

Samuti, hakkavad vaikselt mu mentor Dave Patty sõnad täide minema. "Asi on Jumala austamises ja tema Nime kõrgekstõstmises!" St, et ma ei tulnud siia lihtsalt suhtlema või raha küsima.

See on enamat. Luba ma toon näite.

Ärkasin hommikul väike murepisik südames. Hakkasin mõtlema, et mis nüüd saab. Raha ei ole endal reisimisegi jaoks, kuidas ma lennujaama saan? Ja kuidas saab Greta kodus hakkama, Wilmast rääkimata. Ja mida ma nende jagatavate palvekaartidega teen, kui mul veel kalender plaanidest täitsa tühjavõitu?

Õnneks Issi oli lähedal. Ta näitas mulle prohvet Eelija tegusid, täna hommikul enne kella 5:00. Ja tead, see, mida Jumal mulle sel hetkel sisse juuris oli võimas. Aga ma ei mõistnud seda ennem kui olin lennukitega pilvede vahel.

Esiteks. Taksojuht ise ka ei saanud aru, aga millegipärast taksomeeter tiksus arvatust tunduvalt vähem ja meil tuli Danieliga kroonipealt rahast välja. 111.-

Siis mõtlesin, et kust süüa saaks. Tuli lugu meelde Eelijast ja sellest, kuidas kaarnad teda toitsid. "Noh, issi, kus minu ports on?" Aga needsamad raudkaarnad toitsid täna mindki.

Ja viimaks sattusin rääkima oma parempoolse toolinaabriga, ühe Nancyga. Tuli välja, et ta tunneb näiteks Ülo Niinemäge ja Peeter Võsu (sest ta teeb Iisraelis päris kõvasti ministrit). Ja ta mitte ainult ei võtnud vastu mult esimest palvekaarti... mitte lihtsalt ei aidanud mul uusi lennupileteid saada (sest eelmistega olid jamad)... vaid hüvastijätuna andis veel 100 dollarit.

Ta isegi ei tundnud mind. Ja polnud tal põhjust mind ka usaldada...

Küll minu isa on alles hea. Tal raudkaarnad ja puha.