Mida teha pisiperega, kes on Tartus, aga kui töö on kuskil mujal, külas või linnas? Ikka küsin seda küsimust tihti. Paljud vaimulikud töötegijad on tunnistanud, et just õhtud kipuvad minema raskeks - sest siis on ainuke aeg, kus saaks inimestega suhelda või vabatahtlikke kaasata.Eriti rasked on minu jaoks laupäevad, sest rahvuslikku tööd saab kõige paremini teha just laupäeviti. See on aga meie perepäev.
"Naine on tihti pastori jaoks 16-nes," ütles üks naine kunagi ühes Eesti vanimas vabakoguduses. "Sellega tuleb lihtsalt leppida."
Mulle muidugi see vastus ei istu, sest see ei ole piibellik. Kristus ei armastanud kogudust nagu 16ndat. Sama moodi ei tohi mees armastada oma naist nagu 16ndat... Aga kui raske see võib olla!
Õnneks on juhtnööre piiblis ka. No näiteks see lugu, kus Taavet hoiab oma isa karja. Nii nagu mina hoian Gretat ja Wilmat. Siis ta saab aga käsu uurida välja, kuidas ta vendadel sõjas läheb. Taavet aga on tark majapidaja ning hoolitseb esmalt selle eest, et karja eest keegi teine edasi hoolitseks.
"Ja Taavet tõusis hommikul vara, jättis lambad teiste hooleks, võttis oma kandami kaasa ja läks, nagu Iisai teda oli käskinud," kirjutab Saamuel.
Mõned printsiibid, mida tahaks meeles hoida:
1. Investeeri asju ja aega ettepoole, muidu maksad võlga tahapoole.
2. Saada SMS päeval, sest see maksab rohkem kui 30min vestlus õhtul.
3. Hoia meeles, et teise halb tuju ei tähenda, et sina oled halb kuju.
4. Mõõda koosveedetavat aega suurtes blokkides, see on tuntavam.
5. Julgusta sõpru ja sõbrannasid sinu perega aega veetma.
6. Initsiatiiv kodus on tähtsam kui kangelastegu pealinnas.
7. Lasku lapse ja naise tasemele, muidu oled omas mullis.
8. Andes väiksele öösel juua, annab naine hommikul lisapunkte.
Mulle tundub, et Jumal hoiabki meil silma peal. Kes väikest karja ei halda, seda ei tasu panna ka suurt karja hoidma. Püsiks see vaid meeles, et suurim õnnistus on olla lähimatega ja alles siis kui tõesti Isa kutsub, on aeg vaadata kuidas vendadel läheb ja tappa nagu muuseas ka koljateid.
6 kommentaari:
Jah kui kõik hakkaksid rohkem tähelepanu pöörama oma lähedastele ja neile aega kinkima mitte ei püüaks paaniliselt maailma päästa, siis tõepoolest hunnik "suhtekoljateid", mida pastorid oma pere aja arvelt "tapma" peavad lihtsalt jääksid ära, aga paraku kipuvad lähedased jääma viimasele kohale ja neid märgatakse alles siis kui neid enam ei ole. Et seda ei juhtuks tasuks küsida endalt kui mu oma pere on lõhki, lähedus on kadunud, mis on piisava tähelepanu osutamise puudumise tagajärg, siis mis armastusest ma teistele kuulutan, millist sõnumit ma edasi annan inimestele, kellel ongi pered lõhki ja lähedus on ammu unustatud sõna.Kas Jumala Sõna on lihtsalt usklike kõnepruuk või see on enamat...
Need printsiibid on nii head!
Lasku naise ja lapse TASEMELE?!
Vabandust väga, oo kõrge ülempealik Märt, kes seisab naissoost ja lastest kõrgemal...
tere anonüümne, ilmselt naisterahavas! teadsin, et see kommentaar on tulemas:)
tegelikult arvan, et just nii ma selgitan kõige paremini oma mõtet. nii nagu naised näevad mehi, mõtlevad nemadki, et peavad lapse ja mehe tasemele laskuma.
mäletan kui laps olin, mõtlesin sama moodi vanemate kohta. mina pean nende tasemele laskuma, et nad minust aru saaks. oli asju, mida nad lihtsalt ei mõistnud.
sama on meestega. on asju, mida saab naistega rääkida vaid teatud viisil.
loodan, et sellega sai selgeks, et see ei olnud hierarhiline, küll aga provokatiivne suunis:)
Märt, vahel ajad sa lihtsalt rumalat juttu!
Ja sinu jutust ilmneb, et ilmselt ongi sul kombeks end teistest inimestest kuiadgi vaimselt kõrgemale asetada - nii oma naisest-lapsest, oma vanematest. Lisaks usud siiralt, et seda teevad teised mehed-naisedki.
Natuke mõtlemist ja iseendasse vaatamist kuluks sulle siinkohal ära...
Mina isiklikult ei ole kunagi tundnud, et peaksin oma mehega rääkimiseks kuidagi tema "tasemele" laskuma. Ta mõistab mind siis, kui räägin temaga nagu üks normaalne inimene teise normaalse inimesega. Konks on selles, et olla siiras, aus ja tolerantne, mitte püüda maskeerida oma sõnumit mingisse eelatavasti vastuvõetavasse pakendisse!
Lisaks, usun, et üks suuremaid vigu, mida täiskasvanu lapsega suhtlemisel teha saab, on kujutleda, et lapse teadvus erineb kuidagi oluliselt täiskasvanu omast ning temaga tuleks kõnelda mingit erilist ülalt-alla vaatavat moodi.
Mul on väga palju kogemusi lastega tegelemisel ning olen alati olnud laste poolt aktsepteeritud ning nendega hästi läbi saanud. Ning üheks põhjuseks pean just seda, et nendega suheldes käitun nende kui võrdsetega. Ja usu, lapsed saavad erinevusest aru!
Postita kommentaar