Tõdemuseni jõudsin, kui hakkasin loengusaalis saama õppejõududelt süümekaid-tekitavaid märkuseid ja Gretalt võrdluseid teiste suhetega. (Ma unustasin üsna mitu olulist tähtpäeva ära).
Ühesõnaga - otsustasin, et sellest nädalast alates olen muutunud mees. (Tüüpiline, eh). Et laiskvorstist, ajavõlgnikust saab graafikus-püsiv inimene. Vähemalt jõuluõhtuks. Et ma detsebri kolmandaks nädalaks suudaks saada kooliga ühele poole, näha oma kõrval õnnelikku (naeratavat) abikaasat ja kuuse alt kingitusi välja tirides teaksin, et kellelegi võlgu ma pole. Ka ajale mitte. Otsuse tegin pühapäeva õhtul - samuti koostasin mitmenädalase kalendri.
Esmaspäev ja teisipäev on senimaani hästi läinud. Igasse päeva olen planeerinud 10-12 asja, tehtud saan 7-8. Pole paha, tegelikult. Aga need kaks möödunud õhtut on küll rasked. Nii kui silmad sulgen, tulevad pisarad. (Ka praegu) Sedavõrd ülekuumenenud on silmamunad sellest igapäevasest "to-do-listi" virr-varrist. See tekitab minus kahtlusi: kas must ikka saab asja? Möödas on alles teine päev, aga millised on silmamunad nädala pärast?
Kallis Päevik, kas sa hoiaksid mulle pöialt või palvetaksid (ma ei tea, kuidas sul kombeks)? Kummalgi juhul, ma tänan sind väga! Ja jõudu sullegi!
4 kommentaari:
Pea vastu Märt! Sa saad sellega hakkama!
Variserina ütlen:
Ajaplaneerimine, iseenda juhtimine ja kõik see pakub pooliku lahenduse.
Olulisem on välja selgitada, kas ma teen üldse õigeid asju.
Rob Bell ühes oma jutluses ütles ilusa mõtte - kas me võtame aega nädalas, et tegeleda nende asjadega, mis toidavad meie hinge. Kas ma planeerin oma kalendrisse "mitte millegi tegemist".
just. ja liiga palju ei tasu ka ühte päeva planeerida. nagu sa ise kirjutasid, siis kõike ei jõua. minul tekib siis aga tunne, et ei saanud hakkama. et plaan jäi ju täitmata. aga kui suudad endiselt rõõmu tunda sellest, mis tehtud, siis lase edasi.
ei maksa olla aja ori
Postita kommentaar