Hiljuti käis külas kolm mormooni. Lausa kolmel korral. Ja mulle sai selgeks üks asi...See, et armastada tuleb tagamõteteta.
„Märt,“ hüüab Greta esikust. On pühapäeva õhtu.
„Mis on,“ hõigun arvuti eest vastu.
„Kas sa tahad rääkida usust?“
„Kas need on mormoonid või?“
Esikust tuleb välismaist naeru. Vist nii ongi.
Lubame nad enda kodusse. Käsime mantlid seljast võtta ja mitte midagi enne rääkida, kui nad on olnud nõus koos meiega sööma. Nad nõustuvad.
Istume ümber söögilaua, igaüks eri kõrgusega pukil. Räägime üksteise elust ja erinevustest. Selguvad mõned radikaalsed sarnasused (Kristus kui Jumala Poeg) ja erisused (Joseph Smith). Ning peale paaritunnist istumist paneme paika järgmise aja, mil süüa ja piibli-alane veenmisprotsess maha panna.
„Ma pean neid sellest usust ära pöörama,“ mõtlen kui saadame nad trepikotta. „Nad ei tõlgenda piiblit õigesti.“
Novembrist on saanud jaanuar. Nüüdseks tunnen Beni, Maryt, Jasonit, Adamit, Alexit ja Lance isiklikult, nimepidi. Olen õppinud nägema nende sildi taga inimesi.
Ja sellest tulenevalt saanud aru, et armastus ja misjonärlus prioriteetidena võivad olla vastandlikud. Saanud aru, et armastust ei saa väljendada tagamõtetega, hidden agendaga.
Et ei tohi teist inimest petta sellega, et naeratab ja kutsub sisse, aga eesmärgiks on hoopis mingi muu pakkumine.
Et pakub süüa, aga justkui soustina toidule pakub veel midagi, söögi varjus.
Ei ei tohi tsiteerida piiblit, näidates kui õigesti sa mõtled või tark sa oled.
Et pakub rõõmusõnumit (alias evangeeliumi), ilma et sellega püüaks rõõmsaks teha.
Ma ei räägi praegu mormoonidest, vaid iseendast.Et ma ise olen kehv misjonär. Arvates, et misjon on peaeesmärk ja armastus kõigest vahend. Tglt on ju vastupidi – misjon on viis, kuidas armastust näidata.
Kui Kristus ütles, et armastada tuleb ka vaenlast, keeras ta sellega mõttemalle. Ta kaotas vaenlase definitsiooni. Vaenlane oli ju inimene, kes tunti selle järgi ära, et teda vihati. Nüüd aga kästakse ka vaenlast armastada.
Seepärast ongi öeldud, et armastusest tuntakse ära Jumala lapsed.
Kui me jätsime mormoonidega hüvasti, ütlesid nad, et neil on kombeks olla 9 tundi tänaval. Õhtul peale kella 21 nad enam kodude ustele ei koputa, sest uksi niikunii neile siis enam ei avata. Inimesed on lihtsalt liiga väsinud, et kedagi vastu võtta.
Vähem kui kahe aasta pärast on nad läinud, ning aeg siin Eestis on jäänud nende kõige tähendusrikkamaks ajaks nende elus. Nad kasvatavad perekonnad, neil sünnivad lapsed, kes omakorda saadetakse välja. Tekib lõputu ring.
Kui just nende misjonipõllul inimesed neile vastu ei astu sõnumiga: meilgi on sulle midagi pakkuda, armastust Jumalalt. Selleltsamalt, keda te arvate, et siinmaal enam ei usuta ja selleltsamalt, kes on mullegi andnud elava usu.
Päästa mormoon, aga tagamõteteta.
4 kommentaari:
Vat see jutt oli HUVITAV! (siin jälle sinu konstruktiivne kriitik:) )
Aga me teeme kogu aeg ju nii, et me tagamõttega meelitame inimesi "oma usku". Näiteks GU-l tehakse asi võimalikult tänapäevanoortepäraseks. Ja siis tulevadki noored "alternatiivsele noorteüritusele". Alles lõpus saavad nad teada, mis üritus see tegelikult on (KUI saavad ja nad enne ära pole läinud).
Nii et.. kas ilma tagamõtteta evangeliseerimist me enam ei oska?
Kas mormoonid oskavad???
hmm...
Ma eriti GU üle ei kurdaks, sest nii palju kui ma olen sellele üritusele flaiereid jaganud ja tagasisidet saanud, siis enamuse esimene reaktsioon on ikka: "ah see..."
Mulle tundub, et GUga on nagu Vendade Urbidega - seal on kindel auditoorium juba välja kujunenud.
Ma mõtlen, et meil on tagamõtteid rohkem isiklikul tasandil. (Ja see on teine teema kui kiriku oskus kasutada turundusreegleid).
Isiklikult tasandil mõtlen eelkõige seda, et miks me üldse inimestega suhtleme?
Kas see on nii nagu koolis, kus pahad poisid räägivad nohik-tüdrukutega, et saada kiirelt kodutöid tehtud? Ja kui kodutöö on tehtud, siis suheldakse jälle omasugustega?
see nohiku näide on enda peal läbi kogetud:) ja õige.
aga kuidas sa siis näed ette seda mormoonide ja teiste muude uskude esindajate või üldse mitteuskujate päästmist ILMA tagamõtteta?
või äkki saaks tõstatada hoopis sellise küsimuse - kas siis kui meie eesmärk saab täidetud(inimene on saanud päästetud), kas siis me enam ei suhtle temaga...
ma üldse ei tee kriitikat kellegi või millegi suhtes, aga sinu kirjutatu paneb mind lihtsalt mõtlema rohkem:)
kui eelmine nädal silikoonrindasid pildistamas käisin, kohtasin muuseas Kalevit, bussijuhti, kes senimaani Tartu-Tallinna liinil töötanud. Ta ütles, et tema igal võimalusel laseb inimestele Pereraadiot ja jagab rõõmusõnumit (loe: spetsiifilist viisi, kuidas kristlaseks saadakse).
Aga ta rõhutas - ei ole võimalik kellelegi elavat usku pähe määrida. Elav usk ei tule teiselt inimeselt. Siiski ta rõhutas, et jagada ja kuulutada, vot seda on küll võimalik.
Võib-olla siis "tagamõtte" piir läheb sealt? Inimene, kes müüb usku on tagamõttega. Aga inimene, kes jagab oma elavat usku, on tagamõtteta. Siiras.
Aga liiga palju ei maksa ka analüüsida seda :) Naturaalseks peab jääma.
Postita kommentaar