Armastades nähtamatut kolleegi

Keerasin täna 500 mutrit ja mõtlesin endamisi, vahepeal imetledes oma parema käe muskliläinud sõrmi, et miks ma küll oma tehasekolleege niivõrd armastan. Asi on nimelt selles, et ma rügan rohkem kui vaja (teen tehasele kasumit) ja koristan teiste järelt (teen kolleegidele kasumit).

Torutehases, kus olen, on igasugu mehi. Vanu ja noori. Poisikeseohtu nolke, kes väga ei räägi ja mundrite sisse on ära kadunud. Aga ka elupõliseid torutegijaid. Habemikke. Kes enamus elutunde kollaste kõrvaklappide vahel veetnud ja päevas kaks tassi kohvi joonud. Nendega on tore rääkida, sest see ongi, mis neil on. Ja siis, seda jagades, tunnevad nad end erilisena.

Aga siis, mul on ka üks nähtmatu kolleeg.
Ma oletan, et ta on veel väljakujunemata isiksus... sest iga kord kui ma oma lindini naasen, on selle ümbrus segamini. Ühtne käekiri aga puudub. Aga jällegi, ta armastab raha...
Sest ta töötab kiirustades. Ei viitsi koristada. Aga tahab väga palju torusid ära teha. (iga toru eest saab teatud hulga minuteid, ehk teatud hulga pappi).
Näiteks täna viskas ta konteinerisse suure metallpuuri, mida ei olnud ära viitsinud lõikuda. Niisiis, lõikusin hommikul pooltunnikese just tema jääke.

Samuti parandasin nööri (millega saab torusid endale ligemale tõmmata, kui toolil istud). Ja tõmbasin mitu korda suure luuaga (mille hambad on väga puseriti) põranda üle.
Eile jätsin talle lindile ka mõned poolikud torud... et siis on tal esimesed eurod nagu iseenesest taskus.

Ma mõtlesin, et miks ma nii käitun? Miks ma ei võiks tal elu hoopis raskemaks teha? Kitse panna, ma mõtlen. Oleks ju palju põnevam, ärapanevam.

1. Esimene variant on see, et ma olen lihtsalt kohutavalt hea inimene. Nii nagu Ott seda ka paar korda on siin kommenteerinud... aga siis, kui tõsiselt järele mõelda... loomulikult mitte. Minu headusega pole pistmist. Hea ei saa olla niimoodi.

2. Teine, ja vist tegelik variant, on see, et ma lihtsalt mängin teiste reeglite järgi. Tema teeb tükitööd, mina tunnitööd. Mul on savi, kui mitu tükki ta saab tehtud. Ning kadedaks kuidagi ei võta, sest ma ei ole näinud ta autovelgesid, ei mobiili ega õhtusööki. Milleks siis, appikene, kitse panna?

Lihtne on olla hea, kui pole põhjust olla kuri.

Hommikul kohtun nähtmatu kolleegiga uuesti.
Ehk sinagi?