Ütlete, et meie väikeste eestlaste blogide seas on uus nähtus, müüritud kirjutis. Osad teist on solvunud, sest osadele teist on öeldud, et teie lemmik kommipood on sulgenud oma ukse. Ja te teate, et see pood ei läinud pankrotti, vaid olid mingid muud põhjused... mida teile avaldatakse vaid lakooniliselt.
Ja mõned neist poodnikest on võtnud teilt vabaduse kommenteerida. Appi, kui "demokraatlik"! Tundub ignorante ja intolerante? Aga pane jalga blogija mokassiinid, ja sa mõtled - ja tegelikult - ka tunned teisiti...
-1. "Kas sa kuulsid juba, mis xxx-ga juhtus?"
Kirjutatu avaldamisega kaasneb alati see, et su enda infot kasutatakse su enda vastu. "Märt tahab tappa tuvisid... Märdil on probleeme... ta elu pole täiuslik, kas tead..."
Niimoodi räägivad seltskondlikud uudisteagendid ja infovalitsejad. Jagamas saadud infot millegi muu vastu välja... kiiks kiiksu, eluseik eluseiga vastu. Panemata tähelegi, et see, mida kaubeldakse, on kellegi isiklik vara. Tema oma ainus elu.
Blogikirjutamine on valus.
-2. Ei saa mitte vaiki olla...
Olla kirjanik www-maastikul on sama, mis jalutada läbi kitsa tunneli. Kui kord seda alustanud oled, ei sul ole õigust minna tagasi. Tee on ahtake ja kitsake, kord alustanud, pead ka lõpuni rühkima. Oled avanud oma elukanali. Ei saa kustutada avaldatut...
Kuid ei, see pole needus, või miski paha haigus nagu leepra milles ta ise süüdi oleks. See on pigem pidev teadmine, et sind loevad kaaslased. Inimesed, kes ihkavad olla osa isiklikkusest. Ja neile rääkimine, olles mitteisiklik, oleks solvang. Neile rääkimata jätmine suurtest haavatavatest asjadest, oleks solvang.
Ja seeläbi on tegelikult ka blogija see, kes teeb endale haiget. Ta on otsustanud olla avatud. Suhetes öeldakse selle kohta: usaldav.
-3. Üksi tühjas eetris
Ja viimaks, ei tea kunagi see väike aga suure tähega haavatav kirjutaja, kes teda 1) kuulavad rõõmuga, ja kes teda 2) kuulavad ja ta üle naeravad, pihku pugistavad. Ta isegi ei tea seda, kas teda kuulatakse ja kui palju ühtekokku ignoreeritakse.
Blogikirjutamine on kui raadiomikrofon, millesse tuleb lihtsalt rääkida... aga mitte kunagi saamata samaväärset vastukaja. Blogija on üksi, me teame, et kuskil toas.
Ja tema teadmatus, kas ta on ignoreeritud nende poolt, kellele ta püüab korda minna... see teeb teinekord ehk kõige rohkem haiget. Kuritarvitajaid on ju alati, seda me teame. Aga kunagi ei tea, kas ka kõige kallimad inimesed ehk põlgavad su jutu, kui lugend diagonaalis.
+ Selle kõige juures aga otsid kontakti. Oled nagu iga teine. Ja selle nimel oled sa valmis end jagama. Jagama nii, et endale jäävad näpud. Ning kirjutamine on kui kanal, läbi mille sa end avad.
Olen teiega, kaasblogijad. Tunda end peale kirjutamist tühjana... kogeda neid ebameeldivaid emotsioone, kui näed, et sind ei ole pandud tähele...
...siis see näitabki, et oled end tõeliselt jaganud. Oma ainsat elu. Ja seda küll ei maksaks häbeneda!
13 kommentaari:
Nii see on - kirjutad, loodad tagasisidet ja kaasamõtlemist, aga kunagi ei tea ju, kes teisel pool arvutiekraani on. Ja kui seda tagasisidet ei tulegi...
Hakkan kukupai, su lugejaks. ja jälgin, kuidas sa suudad kyll "naistekaid" kaitsta. Heh.
Märt, nii hea et sa kirjutad! :)
Tänud!
"Naistekad" ju päris hea lõõgastus tarkade ja paksude raamatute vahele! :) Neid viimaseid tuleb mul töö tõttu paljugi lugeda. Aga noh, ega need nüüd põhiteemaks ei jää.
Pealkiri on täiesti vale. Mis valu see on? See on ainult puhas rõõm!!!
Blogi kirjutamine siis.
kuigi ma synnitanud ei ole, kujutan ette, et visuaalselt on kirjutamine ikka raske synnitus.
/ mingit ideed kannad enda sees v2hemalt 9 kuud
/ see toksib ja torgib, m6nikord tekitab iiveldust, teinekord paneb kulme kergitama... aga on sinu oma
/ see kasvab ja kasvab...
/ viimaks enam ei suuda ja r22gid, kirjaveed...
/ ei suuda end v2ljendada, algul on lihtsalt emotsioonid. l6ppu ei paista.
/ viimaks on tykk valmis
/ ja nyyd k6ik hindavad seda, kysivad ta pealkirja (nime), ja kas oli juhuslik v6i plaanitud, ja algul nii n2htamatult... aga siis elab ta juba oma elu... temast v6etakse viiteid ja m6tteid. need saavad osaks teiste eludest...
/aga mitte kunagi pole ta enam sinu oma, sinu omas k6hus.
kommentaari kirjutas mees
No näed.. Minul käivad need asjad küll vähe teistmoodi.
/ Tekib tungiv vajadus midagi öelda või arvata
/ panen selle kiirelt blogisse kirja
/ mure puhul on kohe pool jagatud ja rõõmu puhul rõõmu veelgi rohkem
Igal juhul on rõõm ja lust see blogi pidamine. Ei mingeid kirjanduslikke sünnitusvalusid.
mul kyll nii lihtne elu ei ole.
Oma elu ei tohi ise raskeks elada!
no pain, no gain.
kes on öelnud, et kergesti elatud elu on parem?
tunnista seda Maria... meie blogimiseesmärgid (ja ootused) on erinevad:) arvan, et sealt ka need erinevused.
Märt! Meie Marteniga arvame, et Sul on äge blogi!
pisut pahasena ärkasin ja läksin tänasele päevale vastu. siis avasin arvuti (mis tavaliselt paari tunni möödudes teeb samamoodi pahaseks) ja sain rõõmsaks.
aitäh!
Postita kommentaar