Olen terve oma elu kohanud nii emasid kui isasid, kes kuulutavad prinkis huultega, et nemad küll oma lapsi perre ei oodanud. Lihtsalt tulid ja siis ei hakanud kätt ka ette panema... Kardan, et meie Gretaga libiseme ka seda teed.Asjalood on nimelt nii, et kuigi meie tütar on juba 27 nädalat meie keskel ujunud, ja tegelikult terve viimane kuu pidevalt ka seinale toksinud... ning mina olen talle isegi unelaule laulnud... siiski on mu abikaasa juba terve nädal õhtu-hilja kurvalt sosistanud:
"Ma ei mõtle talle üldse. Me ei oota teda piisavalt."
Lapse sündimislugu on tegelikult paralleelne emaks- ja isakssaamislooga. On tegelikult terve hulk sünnitusraamatuid (millest mul varem aimugi polnud), aga mis räägivad täht-tähelt, nädal-nädalase päevikuna, milliseks on parasjagu tegelane kõhus kujunenud. Ja millised psühholoogilised muutused toimuvad tulevastest vanemates.
Teeb kurvaks.
Kas läheme titepoodi või mitte?
Aga süda ei luba.... ja seda ma tahangi sulle Greta siin avalikult - nagu Puškin oma armastuskirjades - öelda. Olen valmis sinuga sõitma kalli bussiga Ikeasse, olen vajadusel valmis jätma mõne blogipäeva vahele - et näha, millised on kärud. Ja olen valmis ka öösiti üles ärkama, et sinu eest sulle klaas vett tuua.
6 kommentaari:
Keegi ei saa millekski kunagi päris lõpuni valmis olla.
Kuid emaks ja isaks saamine ei käi nii et ma nüüd hakkan ennast sellena tundma.
Olin esimestel kuudel pärast lapse sündi suures masenduses. Ma ei tundnud oma lapse eushtes seda ülevoolavat ematunnet siis kui ta oli sündinud ja see ei tekkinud nädala, kuu, kahega. Õnneks sattus minu mure ja masendus ühe inimese kõrvu kes mind lohutas ja ütles et sa ei teagi ju milline tunne see on mida sa tundma peaksid. Sa ainult oletad ja üritad ühiskonna mingitele nõmedatele normidele alluda.
Ole rahul ja kui sa oma lapsele ohtlik pole siis on kõik korras.
Loomulikult polnud ma talle ohtlik. Ta oli väike ja armas ja minu oma ja maailma parim väike inimolevus. Aga vot seda ematunnet ei olnud.
See tuli millalgi tasapisi. Märkamatult. Ja see tunne oli hoopis teistsugune kui ma olin seda endale ette kujutanud.
See tunne kasvab iga päevaga ja ikka veel.
Tead, ma tulin siia umbes samasugust juttu kirjutama nagu Maria juba kirja pani. Lapsevanemaks kasvatakse koos lapsega, tekib side ning tulevad ka tunded ning emotsioonid.
Mhh, me emaga arutasime, kuidas me ikka tormame igalpool ringi, sest meil polnud isegi aega tema lapselapse ja minu vennatütre sündimisele.
Tundus nagu, et aha, laps tuli, olgu, lähme nüüd edasi.
Aja peab maha võtma.
Ja Märt, kui sa kord näed oma tütart, siis sa tegutsed mõtlematud ja sa tead, kuidas tegutseda.
Ma olen vist seda ka maininud ennem. Vähemalt, kui ma Sandrat nägin, siis ma teadsin, kuidas täita oma onu kohustusi mõtlematult.
Mina kogesin midagi sarnast nagu Ott, kui õetütrega koos olen, siis tundub lausa patt telekat vaadata või midagi muud teha... kui ta veel emme kõhus oli, siis oli lihtsalt ootusärevus.
Ma mõtlesin natuke nende inimeste lugudele, kes endi sõnul eriti ei oodanud...
Ma usun, et ka see seltskond on kirju...iga inimese lugu on erinev, iga pere lugu on eriline.
Usun, et kui nad oma lapsetulekust teada said, ootasid nad ikka omamoodi. Ja mõnikord üks sündmus ja kogemus näib mitmete aastate pärast hoopis teisiti välja kui ta "tegelikult" oli. St inimeste mälestused on elavad - muutuvad, täienevad ajas.
juuri aetakse aeglaselt, nii vist jah... kuid J6uluvana ja Jeesust saab ka oodata.
Aga k6ik inimesed aknal ei istu. M6ni läheb teise tuppa ja lööb käega. "Ah, mina seda asja usu."
tänud kogemusliku vastukaja eest!
olge hääd onud-tädid ja tehke palju lapsi!
Postita kommentaar