Kui ma aastase põnni järjekordselt lakke viskasin, et tema nuttu vähegi peatada... käis raksakas läbi selja. Veider, aga minust mitu kümnendit noorem beebi murdis mu nädalavahetuseks pikali. Seda kuulnud, andis taskufilosoofist rekkajuht Peeter Vardja mulle diagnoosi. "Tegu on stressiga. Sul on tore naine ja tobe töö. Ning vähe vabadust."Ehk teisisõnu. Selgu ei murra mitte füüsilised raskused, vaid need vaimsed kilod. Ikka need raskused, mille tõstmisel meesterahvad nõrgemad kui naised.
Eriti ilmekalt tuleb see välja tõeliste musklimeeste peal. Näiteks Chris Benoit, Ameerika meelt lahutanud maadleja. Tappis kaks nädalat tagasi oma 7-aastase poja ja võttis elu ka oma naiselt. Kuigi mees oli justkui saavutanud kõik, naeratas piltidel oma võiduvööga, pani ta siiski viimase peatüki pealkirjaks, et "võttis perelt ja endalt elu". Ja nüüd, just selle järgi kuulutab tema nimest maailma kõige paksemad raamatud Wikipedia ja Google.Stressiussist on saanud justkui üleöö meie kõigi normaalne koduloom.
K
urb küll, aga sellest sajanditrendist pole pääsenud ka Maarjamaa. Janek Lauri, kaitseväelane, kolleegide seas kiidetud mees. Võttis selle aasta algul oma tütardelt ja abikaasalt elu. Ja sellesama ussi sunnil sõitis metsa ning poos ka enda.Mida suuremad mehed, seda suuremad ussid.
Üheltpoolt on see tõestus sellest, et olgu inimene kui tahes tugev. Olgu tal olemas ükskõik kui palju. Ikka leidub miski, mis teda tühjaks võib süüa. Ja nii, et ükski ligimene ei tea aidata. Kes oskaks arvata, et musklis maadleja ja relvaga sõdur vajab abi?
Ühtlasi paneb see mind mõistma, miks mu isa nõnda palju armastab ohata. Olles siin Soomes, olen saanud näha, mida tähendab 24tunnine laste hüpitamine. Vinguv laps võib süüa närvid vähema kui 10 minutiga. Minu isa on aga üles kasvatanud 7 last.
Ja viimaks on see väljakutse kõigile meile. Kui hästi suudame me armastada inimesi enda käeulatuses? Mitu protsenti sa endale annaksid? Mehed, mis te teete, kui naine magab? Ja naised, mis te meestelt ootate, kui ta koju tuleb? Ja hingekarjased pastorid, milliseid lahendusi pakute teie?
6 kommentaari:
Tere, ma ikka loen su blogi. Siin on palju häid ja ilusaid mõtteid. Aga täna tahaks küll öelda, et kui lapse kasvatamist võtta kui väljakutset ja ülesannet, siis see on ikka raske ja keegi ei suuda 20 aastat üht ülesannet täita. Lapsed tuleb oma ellu võtta ja elada elu edasi, siis ei tundu see katsumusena, vaid on tavaline ja tore ja tunduvalt värvikam.
Olen palju märganud suhtumist, et lapsekasvatamine on mingi asi iseeneses. Ja siis tegelikult jookseb juhe varem või hiljem kokku. Laps tuleb meie ellu ja me elame koos - igaüks oma isega ja rõõmude ja muredega. Mu ema juba ütles nii ja meie peres on see väga hästi töötanud. Kuigi ma ka alguses kartsin (väga oodatud lapsega), et tuleb ja hakkab karjuma ja ei lase meil toredat elu elada :D
Lohutuseks: ei nad nuta midagi kogu aeg. Kui omal veel lapsi ei ole, siis see tundub nii. Aga tegelikult laps alguses magab hoopis koguaeg, kuni temaga harjuda jõuate. Kui vanemad on seesmiselt enesekindlad, siis on ka laps rahulik.
Võõra lapse nutt on hoopis närvesöövam kui enda lapse oma.
Üdse on oma lpsega kõik lihsam. Kuigi kui ta vahest nutab ja nutab ja nutab ja sa üritad teda lohutada ja mingit kasu pole siis oled lõpuks juba nii endast väljas, et oled peaagu valmis teda raputama ja karjuma ta peale. Siis on aeg teisel lapsevanemal tulla ja laps päästa hullunud vanema käest ning viimane jalutama saata.
Teglikult on lapsed ülilahedad ja oma kogemusest võin öelda, et kahe lapse peale kokku olen veetnud ühe unetu öö kus üks lastest nuttis kui tal hmbad tulid. Ma ei mäleta isegi kumb neist seda tegi. Aga see rõõm!!
Kui laps vaatab sulle otsa või kui ta magab nohinal või kui ta naeratab esimest korda või hakkab kaela kandma või siis tõuseb püsti või astub esimese sammu või ütleb esimese sõna...
Ma olen bussipeatuses vihmas tantsinud laps süles avastades, et lapse kaua oodatud esimesed hambad on lõikinud.
Aga vahest tahaks olla lihtsalt mina ja mitte emme. Selleks tuleb osata puhkust võtta endale ja leida aega iseenda jaoks. Vahest tuleb olla natukene isekas ja laps saata kasvõi paariks tunniks vanaema juurde. No seda juba hiljem. Aga see annab nii palju juurde sellele lapsega koos oldud ajale.
Meil on kodus nii, et nädala sees tegelevad kõik oma asjadega. Ja nädala vahetusel pühendutakse perele. Eriti pühapäeval.
Ahjaa.. Lapse jaoks on tähtsad rutiinid. Igal laupäeva hommikul teeb pere koos süüa või õhtuti loeb keegi muinasjuttu. Meil on see kuidagi kuueliikmeliseks ürituseks kujunenud. Isegi kassid tulevad kuulama. Kuigi me päris igal õhtul ei loe muinasjuttu. Aga niipalju kui võimalik siis ikka. Pealgi on mu lastel kaks lemmiklaulu mida tuleb neile laulda kui nad on õnnetud või unejuttu ei jõua kuidai kuulata.
Aga mida ootab naine kui mees töölt tuleb?
Kindlasti mitte seda, et mees väsinult diivanile vajuks ja siis seal sööki nõuaks.
Ka naine on teinud päev läbi tööd. Kas siis lapsega kodus olles või siis kuskil mujal tööl käies.
Muide lapsega kodus olles kaob aeg kuidai iseenesest käest. Söök pole valmis ja magada ei saa ja tuba on kohati segamini.
Siis peab koju tulev mees võtma osa õhtustest tegemistest enda peale. Kas süüa tegema või nõud pesema või koristama väheke või pesu pesema panema. Ühesõnaga andma midagi ka endast, et kodu korras oleks.
Ja kui naine lapsea kodus on siis peab mees tulema töölt ja mõneks ajaks lapse enda hoole alla võtma, et ema saaks kasvõi vannigi minna või vähekenegi magada.
See on nii väike asi, aga sellest on suur abi. Mehed kipuvad saeli ütlema, et aga sa ju oled päev läbi kodus. See on kõige halvem mis oma naisele üleüldse öelda võib. Ta nau ei teekski seal midagi ja oleks kasutu. Tegelikult teeb ta kõige tähtsamat tööd maailmas. On ema. Ja see on raske töö mis ei kesta 8-17.00 ni. Vaid 24/7.
Ahh... ma tarutaks veel muidugi, aga jätan midai teisteks kordadeks ka. ;)
Ole siis tubli ja muide selliste närvivalude vastu aitab ülihästi pipraplaaster.
targutaks*
(mingid tähed pidevalt kaovad ära mul siin.)
Hea on saada vastukaja lugejailt, kelle mõtete taga on kogemused. tõsi küll, antud juhul küll emadelt ja naistelt ning mitte meestelt/isadelt:)
aga mingi vaatepunkti saab ka lugedes P.Vardja tänast postitust. seal on üks selline nukker postitust meeste (selja)valudest.
minu reaktsioonidest:
1. Triin, su õpetustera võtta last mitte kui projekti, vaid kui üht uut elukaaslast on täiesti tervislik ja loogiline. Aitäh selle eest!
2. Maria, mulle meeldib su südikus seista naiste (ja seeläbi ka pere) õiguste eest... Aga mulle meenuvad read raamatust "Husbands who wont lead and Wives who wont follow", kus öeldakse, et mehed end töösse ja diivanisse seepärast sulguvadki, et naised neilt kodus järjekordset tööpäeva ootavad. (Mitte et see vale ootus oleks, aga...)
arvan, et kui naine ootab mehelt partnerlust sellest hetkest, kui ta koju tuleb (hoolimata sellest, mitu tundi ta on torusid keevitanud, ja kas ta vajab puhkust või süüa), siis tuleb naisel vähemalt osata kommunikeeruda oma ootuseid.
sest ühed hullud asjad need vastamata ootused. samas, lugedes su blogi jääb mul mulje, et kaaslase-kommunikatsioon sinu probleemiks ei ole.
lihtsalt minu lisa 5penni, mida ma arvan olevat olulised.
(1 tund 10tunnise tööni)
olge siis head naised!
Kusjuures mul on tõestii mehega vedanud kes ise ja täiesti vabatahtlikult kõiki neid asju teeb. Ja ma arvan, et see peaks olema loogiline, et mehed on sedasi kasvatatud, et nad võtakski seda kõike loomulikuna. Aga enamus naisi hellitab oma mehed ära armumise perioodil ja siis pärast peab enne poputatud mees end korraga liigutama hakkama. Milline ebaõiglus.
Kuid MÄRT!!! Mis lause!!! Mis mõtted?!?!? Naine Peab seda mehele ütlema... Ahh.. Ma lähen ja ahastan natuke. Naine ju teeb samamoodi tööd. Vahet pole, et ta torusid ei tõsta vaid hoopis patsiente vastu võtab, ei ole see töö sugugi lihtsam ju.
Ja üks hea mees peaks oma naise nimel ju kõike tegema??? Või vähemalt pool kodustest töödest..
Meil on näiteks omad piirkonnad. Kes mille ees thoolitseb. Ja kumbki ei korista eriti üksi. Ikka koos. Ja lapsed on ka abiks. Muide neil on omad väiksed kohustused ka olemas.
näedsa, sain torutehases netti. on kohvipaus.
vaatan, et Maria on läinud emotsionaalseks. väga hea, järelikult oleme 6ige juurika kallal.
sa kirjutasid perekondlikest rollijaotustest ja sellest, et mees peaks asju 6hust m6istma. (nt mida naised tahavad).
mina julgen kyll ausalt käe t6sta ja öelda, et vajan pidevalt Gretalt infot, kuidas teda 6nnelikuks teha. mina nii taibukas ei ole, kui sinu Marek:)
PS. mul kulus mitu esimest abielukuud, enne kui m6istsin, mida tähendab koduuksest sisse tulla ja teise rytmi sulanduda.
meestel on k6rvad p6hjusega.
Postita kommentaar