Nii nagu paljude varasemate postitustegagi, on ka sellega... Kätte on jõudnud aeg ühendada jõud ja palvetada järjekordse ohvri pärast. Väike Regina, 40 ajukasvajaga tüdruk, kellele on antud elamiseks vaid mõned kuud ja tõenäosust vähem kui 1%."Pean ka teile ara seletama , et arstid on hammelduses ja ei suuda aru saada MIS JUHTUS. Jaanuaris oli aju puhas, ja nyyd korraga ZOOOOOMMMMM.. kasvajatega yle kylvatud," kirjutab ta ema oma blogis. "Kellelgi loogilist seletust pole.."
Alles see perekond tähistas ühes oma postituses
seda, et 2 aastat on möödunud viimasest ravist... Nüüdne avastus on aga viinud neid oletuseni, et peale eelmist keemiaravi jäi üks vähirakuke kuhugi peitu. Ja kui see kasvuhormooni sai, siis hakkas see tohutu kiirusega kasvama!"...haiglas saime jah ikka suure shoki, kui meile oeldi.. Et kui Regina sureb, Kas te teete avatud kirstu voi kinnise kirstu. Kas te tahate ta keha poletada, voi siis matta. Milline kirst. ETC. COME ON. Shokk missugune!"
Regina perekond on kutsunud inimesi üles ka palvetama. Tõsi, ma ei tea,
kui tõsiselt... Aga tundes teid, kallid blogilugejad (ja mõned teist teavad endal olevat isegi eestpalveanni), siis kas te pöörduksite Taevase Isa poole ja paluksite teda sama hästi kui hüüdes, et ta Regina enda kätesse võtaks?!Olete näinud selle blogi vahendusel, kuidas mu sõbrad Jonatan Lige, Henry Talvik ja Taaniel Vardja on imekombel tervenenud. Kõik kolm tunnistavad, et nende tervenemise taga on olnud Jumal, kellel on tervendamiseks kogu vägi.
Nüüd on aeg palvetada ka Regina pärast. Tehke seda!!!
Ja sõbrad Blogijad! Tehke lärmi, kui mind kuulda ei võeta.
Reginast veel, blogides:
- http://diana78.blogspot.com
- http://american-dream.blogspot.com
4 kommentaari:
Väga valus lugu!
Ühinen palves.
Panen ühe täiusliku blogi lingi, mille tegid sõbrad vähkihaigestunud Christile alates ajast, mil peret tabas diagnoosi-shokk kuni tema viimse hingetõmbeni 2006 aasta septembris.
http://christithomas.blogspot.com/2006_01_01_archive.html
Tead Märt.
Raske on talle kaasa tunda, sest kui ma olin haiglas, siis minu palatis, kõrval palatis ja sellest järgmises palatis olid väikesed poisid ja tüdrukud, kellel on/olid kasvajad, erinevad vähivormid või ma ei julge pakkuda veel mis.
Ma olen nende peale mõelnud.
Mäletanud nende naeratusi. Naeratusi, mis ajavad nutma, sest see naeratus on nii puhas ja särav ja tead, kui julmade valude kaasas nad tegelikud on.
Märt, ära märka ainult üht. Märka kõiki ja neid, kes on sul peaaegu käe ulatuses. Palju suurem abi oleks, kui sa läheks haiglasse ja teeks ühe lapse elu, kellel on isegi lühike veel, paremaks.
Aga tubli Märt, et sa oled tegelikult hea persoon.
(Ma ei laida mõtet, mida sa teed aga nii palju lapsi on Eesti haiglates, kes tahavad ainult mängukaaslast, et naerda.)
Ott!
See on õige, et maailm on täis valu ja viletsust ja ka surma.
Me käime oma igapäevast teed, oleme hõivatud oma tööde ja oma probleemidega märkamata endi kõrval hinge-ja ihuvaludesse lämbuvaid inimesi.
Meile pole tegelikult määratudki kõigi inimestega tegeleda. Osad inimesed lihtsalt saadetakse ootamatult meie teele ja nendega tulebki meil tegeleda.
kui ma sinust õigesti aru saan, Ott, siis sa vist mõtlesid seda... et usklikena võidakse mõnikord enne palvetada, aga siis üldse tegutsemata jätta.
umbes nii, et palvetan, et sõbral oleks raha, aga ise ei tule selle pealegi, et talle oma raha anda.
ma usun, et maailmas on abivajajaid palju rohkem, kui minu blogis... aga ma teen oma parima, et olla oma ligimistele ligimeseks. praegu olen Soomes, seega Eesti haiglatesse ei jõua.
ja palvetada tuleb ka. tervis pole inimese anda.
Postita kommentaar