Olen seda püüdnud juba mõnda aega saladuseloori all hoida, aga nüüd on luukere läinud mu arvutis nii suureks, et pean avalikustama kahe-nädala-vanuse saladuse... Ma tapsingi tuvi! Ja veel tuvilapse!Enne kui te mind kividega surnuks loobite, lugege varasemaid postitusi selsamal teemal. Esimene "Tapaksin ma tuvi?" (30.märts) rääkis sellest, et juba teist aastat järjest on Annelinna kortereid terroriseerimas tuvid. Asi kulmineerus.
Meievaheline lahing läks rahvusvaheliseks. Käisin pildistamas nii Riia kui Londoni tuvisid. Ja jõudsin järeldusele, et see probleem on globaalne. "Kas ma tapsin tuvi?" (15.mai). Ühtlasi sain tolles postituses ühelt türklaselt soovituse, kuidas neist lahti saada.
Täna, 6.juuni, avalikustan aga fakti:
Minu rõdul on tapetud tuvi. Väikene tuvipoeg, enne kui ta isegi munast jõudis vä
lja toksida... on jõhkral viisil, keset kivilinna müüre tapetud!Ja nüüd võite mind lausa süüdimatuks nimetada, sest ma ei tea, kuidas see juhtus! Tõesti ei tea! Ühel päeval lihtsalt jalutasin rõdule, mille servale oli keegi püüdnud ehitada järjekordse pesa. Tuul oli aga selle laiali loopinud... tuustid olid siin-seal.
Ja selle pesa keskel oli katkise koorega muna. Kivinenud ja väljakujunemata loode seal sees!
Võtsin hellalt muna peopesale. Ja kogesin seda, mida võib kogeda
tuviisa. Tean ju minagi kui õrn on elu. Ja kui väärtuslik perekond. Mida tähendab hommikul vara üles ärgata, hilja magama minna.Ometigi, minus ei ole ruumi kaastundele. Sest terror on jätkunud.
Kuigi Saare perekond on pannud türklase soovitusel üles kolm kilekotti (mis toimivad nagu hernehirmutised), on tuvipaar jätkuvalt tulnud ja kudrutanud nii rõdu peal, sees kui küljel. Iga nädal on see kaetud mõnusa prügimäega... teisisõnu, meie selleaastane remont on nullitud.
Greta käis üleeile rõdu
koristamas. Ikka tuvide pärast. Ja juba teist korda tekitas see konflikti alumise naabriga. Kui püüad rõdu koristada, lendab kõik alla... aga kes tahaks tuvirooja? Põhimõtteliselt on ju tegemist meie renditavate ruutmeetritega, aga kogu linnupere pahna pärast vastutame meie.Vaadake viimast fotot, äkki saate aidata!
Ilmselt see lahing veel jätkub. Ma kahtlustan dessanti!
9 kommentaari:
Vaene tuvipoeg. ~nuuks~
ma vana bioloogina kahtlustan, et tuviisal on oma pojast sügavalt suva, tal üks nokk vähem toitu täis toppida.
On veel üks jõhker tõrjevõte: tuvilaip riputatakse hoiatuseks kõlkuma.... Ja on ka mingeid kulli kujutisega asju, mida nõrgema närvikavaga linnukesed kardavad. Samas tuvi on üks juhmimaid ja järjekindlamaid linde....
aa, veel 1 mõte tuli! Mingi võrgu võiks ajutiselt ette panna.
Tuvilaip vist hoiatusena haiseks k6vasti...
V6rk on variant, aga siis saab ruudlise p2evituse:)
Kui mu vanavanemad Annelinnas elasid (noh, nagu minagi, aga mul pole tuvimuret veel tekkinud), ei jäänud neil lõpuks tõesti midagi muud üle kui võrgulahendus. Ja isegi siis tuli tihtipeale rõduakna taga plaksutamas käia, et vagad linnukesed läbi võrgu õunakaste ära ei suudaks märgistada. Noh, pensionäridel oli sellisteks trikkideks aega, aga teie puhul... Hakake rõdul kurja kassi pidama? : )
ma võin oma kassi laenata - emane, karmist lapsepõlvest tulnud - igatsorti elukatega rinda pistnud, puhas ja hoolitseb enda eest... :D
Loe tänast SL Õhtulehte (8. juuni), seal terve külg tuvivõitlusele pühendatud.
veel ei ole lugenud, aga kohe loen. täna öösel ööbiti seal jälle.
Võrgust ei tulegi väga ruudulist päevitust. Loomulikult sõltub võrgust. Aga kumb on tähtsam kas võitlus tuvidega või rõdul päevitamine?
Ma eelistaks siis päevaitada juba oma korda tehtud pargis ;)
Ma ei tea enam, mis on tähtsaim... vaatasin just filmi Mynchen. Seal läks asi alati keerulisemaks, kui püüdsid pere või kodunt kaitsta. Põrkusid kokku nendega, kes seda samuti tahtsid teha...
SLolehest lugesin, et peegeldavate CDde ülesriputamisest on kasu. Ei ole! Annelinnas mitte!
Meie terroristid on siin õige kanged.
PS. Aga teate... mingi hämmastav nähtus on 5-korruse elanikega. Just nenedel on see tuvide needus kõige tugevam.
Postita kommentaar