Seda juttu räägi oma vanaemale...

Mu vanaema pööras kõik pea peale. Seesama armsa kõhuga vanatädike, kes igal külaskäigul avab oma külmkapi ja hoolimata selgitustest tuubib oma sugupõlvede kõhud täis... Muutis oma elu!

Kell 8:30 astus ta täiesti iseseisvalt Klooga-poole sõitva bussi peale. Kaheks nädalaks minema! Teisele elukuurile. Oli kuulanud Pereraadiost üht head saadet ja selle põhjal langetanud otsuse - "Tahan elada kauem, pean uue elustiili võtma."

Möödub kuus tundi ja ilmselt on minul sama oluline eluetapp. Lähen viimast korda Tartu Ülikooli peahoone keldrisse ja hakkan tuliselt õppejõududega vaidlema. Käes on bakalaureusetöö kaitsmise aeg. Kas Märt Saar on küps kommunikatsiooni-teadlane?

Ma ei tea. Öeldi, et minu veenvusest hoolimata, pole mu töö nii veenev.

Nüüd istun öist tundi arvuti ees ja kirjutan järjekordset isiklikku hingeavavat postitust.
Abikaasa samal ajal kuskil unemaal, nägemas hirme ja unistusi. Aga mina olen hoopis hiire kõrval.

Ma võiksin ju tegelikult hõisata ja öelda nagu Bollywoodi-Lauri: "Sõbrad, näete. Olen hoidnud meie lippu kõrgel!"
Aga mitte kuidagi ei saa seda endale ja seeläbi ka teile tunnistada...
Kuigi jõudsime möödunud nädalal otseselt üle 200 tudengini, päästsime neid oma parimal viisil stressist jahakkasime Annelinna elanikega looma rohelist kollektiivi.

Võiks ju hõisata?

Aga kohe tõmban kriipsu peale. Lähen Tartust mõneks kuuks minema, sünnitame Gretaga tütre ja siis läheb jälle täiesti uueks maade-avastuseks. Milline saan ma olema isana? Milline majandusliku juhina? Kas veenev oma kõnes või veenev oma töös?

Ma loodan, et mul lastakse saada paremaks. Et kui karjun lapse ees Greta peale, siis ta andestab mulle. Et kui sõbrale "ei!" ütlen, ta annab mulle uue võimaluse.
Ja kui keegi tuleb ja ütleb: "Nüüd Märt on vaja sinusugust maailmapäästjat!". Et siis olen valmis minema. Hoolimata sellest, milline olen mina ja see maailm, kus olen üles kasvanud.

See pole jutt, mida ma räägiksin oma vanaemale...
See on jutt, mida ta teab niigi.
Ole tervitatud, Klooga Nänna!

Seda postitust kirjutades ütles mulle endine blogija Markus Vardja, et üks mees tuli 19-aastasest koomast välja.