Teekond koju

Ma lihtsalt ei jõua... ei jõua. Kui peas on terve albumitäis meenutusi, siis nende blogikeelde tõlkimine nõuab rohkem kui lihtsalt energiat. Õnneks on mul olemas terve posu fotosid, millest mõned räägivad rohkem kui mina.

Ehk siis kolmas ja viimane osa sellest, kuidas ma Saksamaalt punanahkse kuninganna (volkswageni) ostsin.

1. Mis on mootor?
Kui meile diiler autot tutvustas, pani ta mootori tööle ja tegi kapoti lahti. Seda liigutust olen ma näinud ka Eestis. Nüüd peaks tulema see hetk, kus ma pea mootori kohale tõstan ja erinevaid jupinaid näppima hakkan... aga ei.

Seisame Craigiga jupp aega tummalt suriseva mootori ees ega tee midagi. Me ei tea, mida teha, me pole automehed...
Siis Craig kummardab ja katsub kahte toru.

"Miks sa nii teed?"
"Ma ei tea," vastab ta. "Aga Chris (sõber) ütles, et nii peab tegema."


Rohkem me autot ei kontrollinud. Usaldasime oma türgi diilerit.
Teise pildi pealt võite näha, kuidas ta mulle ARKi juures klaaskompveki andis.


2. Blogipeeter
Teadsin, et kuskil koos meiega künnab Saksamaa kiirteid blogiv rekkamees. Minu onu, nimega Peeter Vardja. Võtsime ühendust..
Ja kohtusime Hellbroni külje all, seal kus rekkajuhid oma taguotsasid välja puhkavad. Pildile jäi see, et Blogipeeter sai meie kohtumise üle rõõmsaks.

PS. Selle mehe kaks kindlat blogiteemat on: aitamine ja surm.

3. Poola päike, lehmad ja liha
Sõitsime vahetustega. Jutti. Et jõuaks mingilgi moel Greta lõpetamisele või siis vähemalt ARKi.
Poolas võtsin ohjad üle ja keset tormiseid külavaheteid. Tuli vihma, nii et ka kojamehed sai proovile pandud. Sõitsin kuni kella 5ni hommikul. Siis tõusis päike.
Tegin ühe käega pilti. Craig, mu rännukaaslane norskas.

Samuti leidsime Poola bensujaamast kahekordse lehmaekspressi ja saime süüa mitmekiloseid lihakäntsakaid. Ma olin kaval, sõin kõigepealt liha ära...
Craig alustas kartulitest. Lõppes sellega, et mul jäid kõik kartulid alles, tal jäi suur osa lihast alles. See oli elu suurim lihaeine, mis söödud. Pärast oli paha olla.



4. Jobud eestlased
Leedu teedel sõime kartulikrõpse. Ja väntasime kohalikest masinatest mööda... Siis aga tuli mingi omapärane teeparandus, nooltega. Aga ei mingeid keeldusid, lihtsalt selline läikiv asfalt. Sõidame 70nega... tunne oleks nagu pritsiks vihma.

Peale sõitu tõmbasime bensujaama, ja mis seal selgub! Kogu auto alumine osa. See, mis enne oli erepunane, on nüüd mustaks värvunud. Meid oli tõrvatud!

Natuke aega hiljem sõidab jaama sisse ka hall madal merzedes. Sealt tulevad välja blondid eestlased, pikajuukselised, poisid ja tüdrukud. Nendega oli aga nii kurvalt läinud, et ka nende esiklaas värvus mustaks!
Hallist mersust sai must mersu.

Kohalik politsei vaatas pealt. Eestlased hakkasid vaidlema, et ikka miks nii, ja miks ei hoiatatud.
Meie Craigiga aga hakkasime alandlikult, poolteist tundi järjest, bensulappidega volksu puhastama. Püüdsin Craigis (kes roolis oli olnud) mitte süümekaid tekitada. See on paha motivaator.
Ühtlasi oli see esimene kord, kui ma auto detailideni üle vaatasin.

Ja lõpuks, mitu tundi peale Greta lõpetamist jõudsimegi koju.

Varem samal teemal:
"Türgi mees võttis mu avasüli vastu" (24.juuni, 2007)
"Roadtripp punase kuninganna juurde" (23.juuni, 2007)