Ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et mu vanem vend Peep on kirikuringkonnas tegija. Mis sest et kõige noorem pastor, ilma vaimuliku kraadita ja omal ajal noorematele vendadele munapiiksu teinu.Mis sest. Sest kuidagi näen ma noorema vennana, et Jumal on teda viimased aastad kasutanud nõnda -- et tema juhtimisel oleme siin Tartus teinud suuri tegusid. Noorteliikumisest kasvas välja Eesti suurim regulaarne noorteüritus GoingUP, innovatiivseim ja ühiskondlikult aktiivseim kogukond.
Kuid nüüd. Kui olete jälginud minu viimaseid postitusi töötemaatikal, siis sealt tuleb küsimus, kuidas lasta tegutseda minul. Kui Peep on pirakas tamm, siis mis saab varjus-kasvavast saaremärdist? Ei kasva ükski puu ju suure tamme varjus...
Ja ongi jube raske! Suures plaanis olen ma ju ei-keegi. Ehk jah, mingi hulga arvates ehk oskan natuke lava peal seista. Aga juhina on ikka nähtud seda tammepeepu... Ja mis saab siis, kui mina olen ühtäkki meie liikumise rahvuslik juht ja Peep pigem kohalik pastor?
...mis siis saab, kui tal on kontaktid, mida minul vaja? mis siis, kui ühtäkki pean mina tegelema selliste inimestega, kes täisajalised, mitte enam lihtsalt vabatahtlikud. Inimesed, kelle eest tuleb hakata majanduslikult hoolitsema. Siis kas saar saab üldse suureks?
Eks mult sama külje alt lähenedes täna küsiti, et kas see veider ei ole, et vend aitab meeskonda kokku panna. Et nagu piirid on tõmbamata. Vastasin: "Veider, aga lahe."
1. sest arvan, et minu kõrvalseisva suure tamme sees on hulganisti alandlikkust loobuda Minu visioonist.2. ja et temas on ka tarkust näha, et kogu metsa huvides on mõne mõnusa koha pealt tarvis omad oksad kokkupoole tõmmata.
See on tõesti veider, aga lahe.
4 kommentaari:
Üksikul väljal saaks ka suur ja tugev tamm tuulte ja tormide käest räsida. Kuid ümbritsetuna teistest puudest, saab ta kasvada veel võimsamaks ja tugevamaks.
Igal puul on metsas oma ülesanne. Ja mitte väiksem kui sel tammel.
Kõik on omavahel seotud. Tuleb vaid märgata oma võimalust ja seda ära kasutada. Teinekord negatiivne asi oma kasuks pöörata.
Lugesin täna kuskilt foorumist, kuidas esimest aastat õpetajaks olev neiu ei leia oma kohta kolleegide seas ega suuda võita laste respecti.
Ükski puu ei ole kohe suur vaid kasvab selleks. Iga algus on raske. Oma kohta elus leida polegi nii kerge. Kuid see elu on alles ees. Sinul on võimalus ennast alles tõestama hakata.
Kes teab, ehk kasvab mõni puu tamme varjus pikaks ja sirgeks mastipuuks? Või saab ühe tamme kõrvale kasvanud puudest kaunis tammik, mis võlub kõiki sinna sattujaid?
Aga vaata näiteks Viiralti tamme 10-kroonisel. See ju meie üks tugevamaid sümboleid sellest, et üksi just peabki ja saabki!
Samas, ühelgi kroonisel ei ole pilti lageraiest, kus üksikud puud on üksjäädes läinud katki.
Sul on, nagu ikka, õigus.
Ma mõtlesin selle Viiralti tamme peale. Ja ma mõtlesin üleüldse väga kaua su loo peale.
Neeid, kes üksi saavad ja suudavad, on väga vähe. Ja millise hinnaga nad seda teevad?
Päris üksi tegemine võib küll anda tunde, et "näe, ma olen kõikvõimas, ma saan ka üksi suurepäraselt hakkama", aga tegelikult (nagu vanasõnagi ütleb) on jagatud rõõm kahekordne. Ühised tegemised, ühised õnnestumised on need, mis teevad heaolutunde kahekordseks :)
Postita kommentaar