Kes seda pealkirja oskab lõpetada, teab, et lõpeb see dramaatiliselt. Sest öelnud kord üks mees, et "kus on palju sõnu, seal ei puudu üleastumine." Teame seda vist ka omast käest?Vend Daniel rääkis täna ilmeka loo sellest, kui mõttetud võivad olla blogid... USAmandril olla midagi sõjaprimadonna Xena taolist. Nii nagu meil on blog.tr.ee, nii neil on Xanga.
"Hästi paljud arvasid, et see on koht, kus saab tundeid valla lasta," rääkis teisel pool ookeani sündinud Daniel Viinalass. "Aga see läks päris hulluks ja tegi teistele, kes neid vaatasid, haiget."
"Sihuke lugu... mõnikord on parem kui teised ei tea, mis inimese peas toimub."
Jupp-jupp, tõsi ta on. Ega minagi olen paaril korral siin blogis sappi loopinud. Sest ega kiusatus on suur, kui tahaksid midagi teravat kellelegi öelda, aga otse mitte ei julge. Ja kui tead, et kui kirjutad emotsionaalselt, siis ka lugemus suurem...
Nii kerge on paljude sõnadega rebida nahka, ja raputada soola. Aga nii raske on olla vait ja sellega hoopis rahu luua. Või siis piirduda ühe-kahe sõnaga ja juhatada oma ligimest tervenemise suunas.
Kusjuures, minu kõige tulisemad vaidlused on olnud n-ö pühadel (usu)teemadel. Aga just neist olen teinud ma kõige rängemaid vigu ja öelnud asju, mida enam tagasi ei saa võtta.
Varem sarnasel teemal:
"Kuidas tappa tagarääkimise koletis?" - mõned soovitused tagarääkijatele.
"Soolapähkli isa" - üks lugu minu tülist isaga, ja tema pähklitest minuga.
4 kommentaari:
Keegi vist ei julgegi enam midagi öelda.. ;)
Panid oma postitusega kõik mõtlema ;)
Tegelikult mind panid küll.
Aga mida täpsemalt.. no sellest ehk mõni teine kord.
Sul on õigus, Märt. Palju on tigedust ja sappi, millegipärast arvame endil olevat õiguse öelda teiste kohta kõike, mis sülg suhu toob. Ei näe me oma tegusid, ikka teiste omi. Ei mõtle me enda tegudele/sõnadele, ikka neile, mida on teised teinud/öelnud.
Kui inimesed rohkem enese arendamisega tegeleksid, jääks vähem aega teiste tegusid arvustada.
Aga ega ma ju isegi patust puhas pole, enesekriitiliselt pean ütlema, et olen minagi öelnud ja mõelnud halvasti, ehkki püüan olla tolerantne ja arvestada teiste inimeste eripäradega. Mul on arenguruumi.
Vaikne on siin tõesti... võib-olla ka seepärast, et ma pole viimasel ajal saanud kuidagi mahti tulla teie blogidesse kommenteerima.
Aga kohe tuleb veel üks luukere.
vat sõnadega on nii jah, et neid ei saa enam tagasi võtta, ja seepärast öeldaksegi, et sõna on kõige võimasam relv...
Postita kommentaar