Miks sa nutad, noor isa?

"Peale sünnitust ei tohi seksida 6 kuni 8 nädalat," ütles ämmaemand rasedatele ja eelkõige meestele. "Mõnel juhul ei tohi isegi koguni terve aasta..."

Olin ruumis ainuke tulevane isa. Teised olid ümmargused naised. Mäletan, et kui neid sõnu kuulsin, läksid mu põsed punaseks ja silmad märjaks. Jah, tõepoolest.

Kuus kuni kaheksa nädalat, mõtlesin. Arvasin, et see number oli kaks kuni kolm nädalat... ja pilgutasin kiiresti seal perekoolis silmi, et keegi mu ilmunud pisaraid ei näeks.

Ei. Asi ei olnud mitte selles, et ma sain puudutatud või haavatud. Vaid ma mäletan, et kui ta neid ridu kategooriliselt raius, siis minu hirm lihtsalt oli selles, et ta ütleb seda teadlikult -- teades, et ruumis on ÜKS meesterahvas, kes PEAB neid ridu kuulama. Ja et ta võib minu reaktsioone KONTROLLIDA.

Pisarad ja õhetus tuli analüüsist! See oli ootamatu olukord -- et keegi ruumis ütleb must-valgelt, kuidas asjad peaksid olema. Ja on eriliselt suunanud oma tähelepanu minusugusele sihtgrupile. Õhetavate põskedega isale.

Ma olen alati tahtnud teada, mis tunne see on. Kui keegi ütleb, kuidas asjad peaks olema. Kui keegi avaldab mängureeglid... et mis tunne sel eksijal on.

Ma ise olen jutlustaja, aga kirikus ma seda tunnet - üllatuslikult - ise kogenud ei ole. Alati kui kuulen kedagi rääkimas ebajumalateenimisest, valetamisest või millegi rikkumisest, siis olen tundnud pigem pisikesi süümekaid...

...aga mitte kunagi ei ole mul läinud põsed õhetama ja silmad pisaraile.

Tahaksin nii väga teada, mis mõju on minu sõnadel, kui ütlen kellelegi, et nii ikka ei tohi. Ei tohi, sest see teeb haiget teisele, ja on tegelikult pikas perspektiivis kahjulik mõlemale -- ma tahaksin tajuda neid kuulaja tundeid kui ma ise räägin. Tahaksin olla tundlik ämmaemand.

Miks sa nutad, noor isa?