Olen abielumees ja tunnen kaasa kõigile neile, kelle abieluõnn on tagurpidi pöördunud ning kelle abikaasadest on saanud mürgiseimad maod. Hiljuti lahvatas see teema üles eesti online-meedias... Oh abielulaev, oh abielulaev, miks karile sa läed?Hakati muidu väga populaarse Vahur Kersna kappi luukeredest tühjendama... ja kes eesti blogidel on püüdnud silma peal hoida, ilmselt teab, et pääsu pole ka neil... Näiteks üks tublimaid majandusajakirjanikke, Inno Tähismaa on juba jupp aega oma endise abikaasaga mürginooli vahetanud.
Ise olen olnud abielus 10 kuud. Ning ilmselt pole mul aimugi, mida need muidu nii andekad mehed on pidanud läbi elama. Milliseid takistusradu läbinud...
Aga mu noorusest olemata, teeb see teema mulle väga haiget!
Kriminaalstatistika ütleb, et enamus jõhkramaid mõrvu ja tapatöid just lähedaste seas korda saadetaksegi. Ja kõige rohkem tehakse liiga just neile kõige kallimatele, abikaasadele... Hirmus, Kas pole?
Ja kui olin oma raseda naise Gretaga Inglismaal, kingiti mulle statistilisi andmeid veelgi. Sain teada, et just raseduseperioodil hakkavad mehed oma naisi kõige tõenäolisemalt peksma. See pani mind jälle mõtlema, et kas tõesti on nii suured koletised meie kõigi sees...
Just endised abikaasad teevad kõige rohkem haiget. Miks?
1. Nende kibestumus on kõige suurem
2. Nemad teavad kõige rohkem
3. Neid usutakse kõige enam
Sellest, kuidas tagarääkimisest vabaneda, olen ma juba kirjutanud... aga kuidas hoida ära igasugust lahutusvärki, seda ma küll ei tea. On nii palju haigelt-valusaid-lugusid, ja mina oma blogiga perekondlikku tausta ja üliväärtuslikke põhimõtteid päevapealt juurde ei suuda anda.
Üks on aga kindel. Abielutõotus on hoidmiseks. Kui sellest kinni ei peeta, või kui sellest olulisemaks saavad muud mõnusad eesmärgid, siis pole ime, et varsti tulevad onud ja tädid, kes su kapile koputavad.
4 kommentaari:
suhted.. appi kui raske see teema on.
paar päeva tagasi suhtlesin korraga kahe sõbraga. nad olid omavahel tülis. nemad elavad koos ja on paar ja on meeletult armunud. kuid kooli lõpp ja muud sellised asjad on vaikselt pinged üles kerinud ja siis toimus plahvatus ja pärast seda oli pilt kuid heli puudus. samas oli see suur annus mõnusat jonni mõlemal pool. kooselu on kompromisside tegemine ja kooselu algus on väga raske.
aga veel raskem on kooselu/abielu koos haida. nii lihtne on loobuda ja minema jalutada.
ma ise olen selle musternäidis. ma kogu aeg põgeneks. kuigi ma tegelikult tean, et see pole õige lahendus.
ja kui kooselu alguses on veel segavaid faktoreid mahajäetud inimeste poolt siis on see seda raskem.
kuigi mulle tundub, et teatud piirini koos raskusi ületades muutub suhe tugevamaks.
ahjaa endistest veel rääkides.
maha jäetud ja üksi jäetud saada on alati raskem kui ise edasi minna.
aga kui ära minnes tegelikult mitte päriselt ära minna ja lootusi õhutada või ähvardustega teist enda küljes hoida.. siis pikeneb agoonia lõputult.
ma tean millest ma räägin.
Kuigi vatamata oma eksi aastateikkusest vihkamisest suhtlen ma temaga praegu nagu vana tuttavaga ja teinekord on mul isegi hea meel kuulda, et tal läheb hästi.
minu kunagine kirjasõber Juhan Habicht ütles, et üks olulisemaid õppetunde ongi see, kuidas jääda oma eksiga sõbraks.
minu praegune sõber Timo (kes ühtlasi siia blogisse piilub, aga ise on Atlantas)... soovitas viimast Andy Stanley jutlust.
räägib samuti suhetest. täitsa hea, kindlasti läbinisti eluterve!
http://www.northpoint.org/messages (vt viimast)
Postita kommentaar