Olen viimase seitsme päeva jooksul kogenud neli korda mõnna-mõnna tunnet. Kõnnin mööda Annelinna. Päike ei taha loojuda, inimesed bussipeatustes on justkui valgeis riideis. Nad on rõõmsad, ja rahul. Neil on ühine mõte. Justkui toimuks ärkamine... justkui kõik paneksid ühisel meelel kirikusse.See on selline mõnna-mõnna tunne. Kust see küll sisse on pugenud?
Ma ei teagi... ehk sellest, et olen viimase seitsme päeva jooksul käinud nii üksi ja koos teistega Annelinna parki koristamas. Pargiks seda muidugi veel nimetada ei saa...
Aga kui sa ikka mitu tundi ragistad keset sääski, kuivanuid puid ja haisvaid tualettpabereid, siis sealt välja tulles on ikka maru mega tunne! Sa tunned, nagu sa oleksid maailma muutnud. Nagu sa oleksid päästnud inimeste elusid, ilma et nad sellest aru oleksidki saanud. Ja ilmselt nii see ongi.
Kohtasime sel korral päris mitut omapärast kaasmaalast. Üks oli kiilakas hulkur. Lihtsalt magas keset metsa, kätu armsalt pea all. Vahepeal piilumas, kuidas me edasi-tagasi, nagu sipelgad, prügikottidega mööda paneme. Endal rohelised lihavad kärbsed põse peal.
Või äkki! Keset heinamaad, istub üks korralik suurt kasvu peremees. Mobiil ühes käes, teises tühjakstõmmatud suitsupakk. Ta on äsja lõpetanud õltsi, siis tunneb natuke süümekaid, et ei aita kaasa. "Mina olen ka annelinlane!"Mees rääkis, et ta pole kolm päeva julgenud koju minna, naine passib ees. Aga endal on oma firma. "Ah ma võtan ühe õlu veel, siis lähen."
Korjasime kokku 1000 liitrit prahti. Homme toob linn meile uue konteineri. Kell 12 läheb uueks ragistamiseks, siis tulevad uued vabatahtlikud... Tahaksid sa ka tulla? Päris tõsiselt!
Kell 15 on juba esimene piknik - neile, kes nädal tagasi aitasid mitmesaja tudengi stressi leevendada. Aga kui park valmis, küll me midagi eriti erilist püsti paneme!
Aga see mõnna-mõnna tunne on ikka eriline... nagu tõesti,
midagi oleks teoksil! Aitäh Hannes, Maria, Annika, Siiri ja Greta, et olete muutnud meie elukeskkonda! Ma usun, et me ei jää üksi ja meiega liitub inimesi veel... ja et ühel päeval, me kõik koos võime tunda:mõnna-mõnna-mõnna. keset annelinna. midagi on sündimas.
Varem samal teemal:"Urmas Kruuse, see pilt on sulle..." (2.juuni)
"ANNElinnainimesed kogunege!" (1.juuni)
5 kommentaari:
Küll te olete tublid!!!
Ma ei väsi seda kordamast.
(häbiga pean tunnistama, et mina ikka teile appi ei jõua kuna ma unuastasin ära, et meie pere kõiges uuremal mehel on sünna sel nädalavahetusel)
Aga üks mõte tekkis sinu posti lugedes. (no kui ei teaks siis pakuks kohe) Tundub, Märt, et sa hakkad isaks saama. No sõnakasutus on täpselt selline. Noh selline teistmoodi.
Muide. Tegelikult ei saada isaks või emaks siis kui laps on juba endast märku andnud vaid siis kui tuleb see ÕIGE TUNNE. Mõnel tuleb kohe, teisel väheke hiljem. Ja see tunne kasvab aastatega. Või päevadega? Kes neid mõõta oskab.
Vot sellised mõtted.
A, et see mõnna-tunne tuleb isakssaamisest:)?
Natuke võimalik.
Kui mu vend Peep sel aastal lapse sai, siis ta jutt küll muutus. Jutlused tulid kuidagi mahlasemad... huvitav värk:)
eee...
Ehh...
Noh...
Tead ma nüüd kokutan siin. See mõnna tunne tekib igast asjade kompotist kindlasti. Aga sõnakasutus tundus mulle olevat just selline.
aga nagu ma ütlesin oli see minu mõte seda posti lugedes :)
Kõigil meestel, kes on isaks saanud või saamas, hakkab kuskil tegutsema isahormoon. See pidigi mehe muutma selliseks ninnu-nännuks. Jah, Peep muutus radikaalselt, minu vanem vend muutus ja Märt, ega ka sina sellest muutusest pääse.
njaa.
muide, m6lemad k2ed said t2na Annelinna m2lestusm2rgi... sain ilusaid fotod j2rgmiseks postituseks.
aga huvitav, milline oleks Taavi isana. milliseks l2heks tema jutt:=)
Postita kommentaar