Ninakolli kaamera

Täna hommikul nokkisin ninakolle. Aga mitte tänaval, majade vahel... sest seal ma ei tohtinud. Greta ei lubanud.

"Aga Märt. Ainult űks asi veel..."

"Nii, mis nűűd on?"

"Luba mulle, et kui sa lähed tőőle (toruvabrikusse keevitama). Luba mulle, et kui sa seal majade vahel kōnnid... et sa siis, et siis... sa ninakolle ei nokiks, ega sőőks."

"Misasja?"

Greta näis pealetűkkiv, ta vōttis asja vist tōsiselt. "Luba mulle!"

"Aga miks ma seal nina ei vōi nokkida?"

"Sest seal on kaamerad."

Selline oli meie dialoog enne tőőminekut (Greta läks perearstiks). Panin selle tema jaoks nii tähtsa teadmise kōrva taha. (On ju temagi tőőtanud KWHs. Tōsi kűll, koristajana.)

Juhtus aga ikkagi nii, et pidin ikkagi ninakolle nokkima. Sest kohtusin tehase bossi Jariga, kes rääkis mulle soome keeles, et ma saan tőőle asuda alles 9ndast juulist. Milline pettumus...

Aga ma ei űtleks, et tänane päev oleks halb olnud. Mulle näidati kōik tehase saladused ära. Sain teada, mis imenipiga tehakse tunneleid, kuidas sűnnivad veetorud ja mida teha praakplastmassiga. Ja seejuures veetsin Greta isaga kvaliteetaega. Me jalutasime majade ja kaamerate vahel.

Aga mitte seal ei nokkinud ma nina. Sest see oli juba esimesest hommikutunnist puhas! Kella 7-8 vahel polnud midagi teha, olime kabinetis. Seega olen sűűst puhas, vahele ma ei jäänud.

Mis paneb sind nina nokkima?