Türgi mees võttis mu avasüli vastu

Järgnevalt kuuled lugu sellest, kuidas ma Saksamaale lendasin ja kuidas türgi mees mind avasüli vastu võttis. Ühtlasi oli ta mees, kes müüs mulle ühe kaunitari...

Astume lennukist maha. See on esimene kord, kui keegi mind sildikesega ootab. Uksed avanevad, panen fotoka valmis... ja seal ta on! Türgi mees, härra Altindag. Ühes käes suure punase kiviga sõrmus. Teises A-4, kus kirjas "MERT".

Mert olengi mina.

Surume ta kätt ja ta juhatab meid oma väikesesse VW golfi. See on vist hea märk, mõtlen vaikuses... rännukaaslane Craig tagaistmel. Sest Golfi olen tulnud ostma minagi. Kuigi üks Tallinna rekkamees ütleb oma blogis, et see on täiesti ebaratsionaalne otsus.

Ta viib meid kuhugi pimedasse linnaosasse. Vihma sajab ja mägede kohal teeb keegi suure fotokaga pilti. Jõuame kohale... ühel pool teed on Mercedese tehas, teisel pool meie ööbimispaik. Bed and Breakfast, mille esimene korrus... tõsi küll... täis vesipiipusid.

Meie diiler Altindag teeb kohalikule omanikule mõlemale põsele musi, vahetab keerulises keeles mõned sõnad ja ütleb meile Good-bye. Kohtume kell 8 hommikul... nüüd aga on aeg maksta oma esimesed pennid.

Või mis pennid? Tegelikult 60 eurot. Sellega läheb laksti loodetud eelarve 20 euroga lõhki. Minu praegune oletus, miks nad meie tulekuga hindu tõstsid, on see, et Craig oma oranžis pesapallisärgis ulatas talle USA kodakondsuse.

Kõiges on süüdi Craig.

Ja meid juhatati treppe mööda üles. Seinte peal müstilised maalid... naised hobustega, lakad ja juuksed omavahel segamini. Mõtlesin, et teen sellest pilti ja pühendan vähemalt kolmele blogilugejale. Olen märganud, et teile tüdrukud, meeldivad väga hobused. Palun väga!

Telekat ei viitsinud vaadata, dušist hakkas tulema külma vett. Aga mõnus oli vaadata aknast välja, näha seal välkude valguses mägesid, kardinad lehvimas. Craig ajas samal ajal kaardi pealt näpuga järge, kus me oleme... Mina mõtlesin elu üle järele.




Tulemas ju mu elu suurim ost.





Hommikul tuli diiler meile järgi. Selgus, et BBst on saanud B ja mingit hommikusööki pole olemas. Tõsi, Altindag tegi meile kohalikus kohvikus välja...





...ja ühtlasi viis rännaku sihtpunkti! Oma firma tagahoovi. Aga ka ühtlasi Mošee tagahoovi! Ilusad läikivad uued mersud, bemmid ja audid ümberringi. Ja nende kõigi keskel.

Minu kaunis kaunitar. Punane volks.



Homses postituses saad teada, mis juhtus autoga ja kuidas me tagasi Eestisse jõudsime. Millist blogijat tee peal kohtasime, kui jobusid eestlasi nägime... ning kui lähedase inimesele ma oma hilise saabumisega pettumust valmistasin.

Varem samal teemal:
"Roadtripp punase kuninganna juurde" (23.juuni, 2007)