Blogi on avanud ukse paljude hingemaailma. Mõned uksed on jäänud lahti, ja nad on haaranud oma isikupärase rõõmu ja isikliku valuga. Minu listis on enamus neist naised ja enamus neist kirjutab armastusest...aga kurvastavast armastusest.
Ja kui ma siis muhviputkisid (teatud sorti 53 cm torud) kokkusulatasin ja muidumõtteid mõlgutasin, siis ikka tundsin kurbust koos nendega...
...mida tean mina noore preili radadest? Kui otsitakse intiimsust juba väga vara ja rohkem kui ühelt, ega suudeta kellegagi finišijooneni minna. Teadmata jääb mulle, millised on tühimikud, mida andnud noore tütre lapsepõlv.
...mida tean mina üksikema elust ja olust? Mõtlen küll, et mis nad pidutsevad ja panevad ringi (nagu nad ei olekski saanud emaks). Aga teisalt ei kujuta ma ju ettegi, mida tähendab üksi põnni kantseldada. Päevast päeva vaipu piimast puhastada.
...mida tean mina naise elust, kes küll alustanud suurte lootustega, üheskoos. Ent siis siiski, aastaid hiljem, blogis tükk-tüki haaval oma lootusetust avaldab? Ei ole ju naisel võimet teha mehele armueliksiiri ja ega anda uut vastutusetahet. Selle naise jaoks tähendab edasi liikuda haiget saada. Üksi nõusid puhastada, ja vahepeal pisaratega.
...või siis juba mitmendat armastust alustanud inimene. Omas mõttes mina ju tean, et nii ei peaks ja kõike annab alati parandada... aga ikka. Tahaksin rohkem kui mõista. Tahaks jagada... anda oma kannust kruusitäis. Kasvõi viimane. Ja öelda, küll kõik saab korda. Ja et on üks lahendus.
sest usun, et kui inimene on otsustanud leida Teise, siis on olemas ka see Õige teine. Kuid otsima ei pea mitte õiget teises, vaid iseendas. Kohandama iseend ja küsima oma hommikuse hambaharjamise peeglist: kas elan nii, et tema tunneb, et olengi see õige? või ma lihtsalt nõuan seda temalt?
ja usun, et kui inimene saab haiget, ja mitu korda, siis jääb ta ikka ellu ja tuleb toime. Sest kes meist poleks ellujääja? Ja kes meist ei suudaks tõusta kasvõi põlvili?
veel usun, et kui inimene ei leia õnne ja armastust inimestes, siis leiab ta selle kuskilt mujalt. Jumal meid juhib ja juhatab, olgu meil vaid oidu ja tahet teda otsida. Tema on Armastuse Isa. Ausõna.
Paljud lugejad on öelnud ja rõhutanud, et teile ei meeldi inimesed, kes arvavad, et nad teavad, kuidas peaks elama. Aga mis ma teen, kui mus lihtsalt on
lootust rohkem kui lootusetust? Ma ei taha vaiki olla, kui ma näen, et mu sõbrad otsivad aga ei leia!armastus on võimalik.
7 kommentaari:
Iga katsumus muudab inimest tugevamaks.
Ja räägitakse, et ühe inimese koormaks ei anta rohkem kui ta kanda suudab.
Mina usun, et kui seda armastust meeleheitlikult otsida, siis käid ringi nagu tempel otsaees ja kõik põrkuvad ehmatusega eemale. Kui lased ajal minna ja rahuneda, siis võib juhtuda palju ilusat. Aga veel - mis ei tapa, teeb tugevaks, tõsijutt.
Oleneb, mida ringi panemise ja pidutsemise all mõelda. Kui see on lapsest tähtsam prioriteet, siis on asjad väga paigast ära, kuid iga inimene vajab natukene aega endale ning võimalust rihm lõdvaks lasta. Üksikvanemal on lihtsalt neid võimalusi tavaliselt vähem ning siis võetaksegi avanenud hetkest viimast.
.....ja ära unusta, et armastus ei saa olla õnnetu, seega kurvastav - armastus saab olla vaid armastus,isetu ja rikastav.Õnnetut armastust pole olemas.....kui, siis see polnud armastus.
Ma pean sind kiitma Märt!! See on üks su parimaid blogisid.
Naistekari, te täiendasite mind. Nii mulle meeldib:)
Aitäh... Sinu blogis tundsin ka ennast ära... ühes kirjeldatutest... kui sa ka ei mõelnud mind, siis küllap on minusuguseid palju... Jah, ma usun, et on võimalik ka aastate pärast tunda armastust sama suurt nagu kooselu alguses, kuid lõputult ei suuda, kui näed, et midagi vastu ei tule ja kahe eest ei jõua lõputult armastada...Ja kui millalgi tuleb, siis võib juba hilja olla... Võib-olla on kuskil see ÕIGE, võib-olla mitte, aga mingil hetkel tunned, et parem on olla üksi kui kahekesi üksi... Kahekesi üksi olla on väga hirmus ja teeb palju rohkem haiget.
Postita kommentaar