Eestis on väga palju soojade kõrvade ja kuulavate südametega inimesi, kelle makis mängib Tõnis Mägi. Tegemist ei ole lihtsalt muusika-, vaid ka oma olemuse valikuga. Püüd vastata ürgsele küsimusele: "kes ma olen?" Ning lootes siis sellele vastata "olen põhimõtteline patrioot ja armastan oma kalli-kallit isamaad."Maad, kus mehed pissivad suurima maantee servas. Maad, mille saartel keerutatakse pudeleid ja linalakk neidusid. Maad, mille nurkades süüakse burksi ja musta leiba.
Aga armas Tõnis Mäe fänn! Kuulamisest üksi ei piisa.
Et mind paremini mõistaks, siis kirjutan neid ridu ajal, mil minuni mingid eesti tähtpäevad jõudnud ei ole. Olen Soomes ja teenin raha. Vahepeal söön iraanlaste kebabit, vaatan rootslaste Ikea katalooge ja ülejäänud ajast kodumaalaste blogisid. Põhimõtteliselt ma ju wannabe-patriootide peale ärritunud ei tohiks olla?
...aga olen.
Võib-olla seepärast, et olen saanud nii kaudselt kui otseselt lauselõike, et olen Soomes raha pärast. "Rahajahil!" Paraku aga ütlevad nii inimesed, kes ei tea, mis mina - ja ilmselt paljud teised eesti mehed - oma rahaga peale hakkavad.
Ja äkki nad ei tea ka, kuhu me siin tehasest torusid saadame? Üha rohkem kinnistub mus´ veendumus, et need inimesed, kes kuulavad Tõnis Mäge, ei saa tegelikult isamaa-armastusest aru. Kui lubate väljendit, "kes oma eluga kaasa ei oska laulda".
Olen keset Vasa linna ja mulle teeb haiget, kui...
1. Öeldakse, et eesti rahvas sureb 20-30 aasta pärast välja...
Aga ise ei abiellu ega otsusta teha lasterohket perekonda.
2. Öeldakse seepeale, et eesti riik ei anna korralikku emapalka...
Aga ise vingub, kui on kohustatud makse maksma
3. Öeldakse, et eestlased saavad Suurelt Karult kotti...
Aga ise läheb arsti juurde ja ütleb, et kirjutaks talle haigepaberid.
4. Öeldakse, et eesti keel seguneb ja närbub...
Aga enda lemmikfilm on "Tulnukas".
5. Ja kui siiski korduvalt lauldakse Tõnis Mäe laule...
Siis mina mõtlen, et midagi on valesti, sest oma - eesti - valitsejatele ei taheta ju alluda.
4 kommentaari:
Ohhoo! Sellist tühjust pole ma siin veel näinudki. Järelikult paneb see postitus mõtlema. Mõtlesin minagi, kas olen ikka patrioot. Õige patrioot. Paraku inimesed armastavad üldistada, see on ju nii lihtne. Panna ühe lati, kõik selle alla võrdsustada ja siis arvustada. Mul on hea meel, et Sinu blogis seda ei ole. Ära võta südamesse, tean, sellised üldistamised ajavad vihale, kuid ikkagi... Sinu lähedased ju teavad Sind. See ongi ju tähtis.
Olen väga rahul ka ühe kommentaariga. Ning tühjus on vist siis kui terve nädalakese ei reageerita:)
& tegelikult ei tahtnud ma selle postitusega kellelegi liiga teha. Kui tegin, andestust!
Mulle näib, et isamaaarmastus on tihti naabrimaavihkamine. Aetakse kaks asja segi. See on rohkem kui intolerantsus.
Su postitus tõi mulle meelde pronksöö järgse hommiku kus minu soomes elav sõbranna mulle läbi MSN i kiitis, et küll tal on hea ikka soomes elada. Seal juba selliseid asju ei juhtu. Eestis olevat üleüldse nii nõme elada.
Sellest kuidas soomes kõik parem on, olen ma kuulnud liiga palju. Jah, tunnistan, seal on kergem saavutada teatavat elatustaset, kuid sellepärast oma kodumaad maha teha? Need võrdlused, et miks seal just parem on ajavad teinekord naerma. Räägitakse selles, et korterisse on sise planeeritud juba garderoobituba ja seal pole neid nõmedaid plastikaknaid. Et tööpäevad algavad mõnusalt vara ja poole päeva pealt saad juba koju.
no mida iganes. Mind ajab see naerma. Kas tõesti ei saa siin eestis seda kõike?
Imelik on kuidas paar kuud soomes elanud inimesed juba "soome aksendiga" räägivad ja ... ühesõnaga nõme.
Millegipärast pole seda kõike märganud ma oma tuttavate juures kes elavad Pariisis, Saksamaal, Londonis. Kes töötab seal palehigis, kes elab rikka kaasa ülalpidamisel. Nende juttu ei eksi laused nende suurepärastest võimalusest vaid nad väärtustavad muid asju.
Ma olen ka ise mõelnud, et võiks kuskil välismaal elada. Kuid mitte selleks, et unustada Eestimaa.
Rääkides nüüd Tõnis Mäest.
Kunagi kui laulupeol lauldi esimest korda Koitu ja Palvet olin minagi laulukaare all.
Kui kooritunni ajal olid need lihtsalt laulud siis laulukaare all muutusid need millekski võimsaks. Hinges oli selline kummaline värin mida ei osanud isegi seletada. Ja kuidas Koitu lauldi kolm korda järjest ja noored oleksid olnud valmis seda veel ja veel laulma. See oli midagi erilist.
Need laulud on siiani mu lemmikud.
Ma ei oska öelda kui patriootlik ma tegelikult olen. Kirun ju minagi teinekord valitsust ja mõtlen, et kuskil mujal oleks lihtsam.
Kuid kas kergelt kättetulnud "õnn" on ikka õnn?
Postita kommentaar