Raamatulugemine on nagu vestlus sõbraga. See mõjutab sind kaudselt ja otseselt. Muudab su mõtteviise, lisab kütust või kurnab. Tekitab küsimusi, teinekord ajab magama, neljandal korral hoopis muigama. Mis värk on? Maailmas on igasuguseid sõpru. See tähendab raamatuid. Milliseid lugeda, millist pigem mitte näppida?
Mäletan, meie suguvõsa üks juhtfiguure, rekkamees Peeter, saatis mulle sõjaväkke ühe raamatu. Järeldasin sellest liigutusest, et ju siis väärt kirjandus... ja otsisin hetki, mil uue sõbraga vestelda.
Sõbraks sai David Icke ja vestlusteemaks "Mina olen mina! Mina olen vaba!" ehk elu vandenõuteoorias. Istusin terve öö üleval, valvelauas. Selja taga vile ja korrapidaja telefon... see oli kohutav! Ei, raamat ise oli sujus ja ladus. Mahlane meeleolukas kirjeldus inimeste üleloomulikest kogemustest Kellegi Suuremaga, vandenõuteooriaga. Aga see, millise jälje see minusse jättis, oli ka kohe tunda.
Sorri Pets, aga pärast oli vastik olla. Edaspidi jälgisin ülemusi teise pilguga (kõõrdi?), meie armas Eesti kaitsevägi tundus silmakirjalik ligadi-logadi, rääkimata Bushidest ja Rüütlitest ning inimeste üleloomulikest kogemustest. Olin mõjustatud!
Teine näide. Hiljuti laenasin Soome raamatukogust sellise asja nagu "Sarjakuvantekijät". Ehk siis, koomiksitegijad siin põhjamandril. Nende lühitutvustused ja loomingukirjeldused. Olime parasjagu Gretaga rannas, mina pikutan liival ja lehitsen...
...ning nii pea kui ma raamatu käest panen, näen enda ümber koomiksiruute! What! Kaks tüdrukut on jalgupidi vees. Mõlemal panged käes. Taustal sõidab paat. Üks tüdruk kallab ämbrikesest vee välja. Sorr. Tekkis selline sõpruse sümbol...
Ma ei oleks tabanud seda hetke, kui poleks lugend sarjakuvantekijät. Veider, kas pole?
Või siis Saramago (kellest juba sai siin õppust võetud) või Jonathan Coe. Mõlemad mõnusalt professionaalsed tänapäevased kirjatsurad. Kui aga küsida, mis on nende mõju, siis pean häbiga tunnistama, et just need on mehed, kes minu usku (minu kallist prioriteeti) on viimastel nädalatel kõige tugevamini õõnestanud...
Teevad ühe tabava killu Jumala (või jumala) kohta ja naksti, muigab ka sõber lugeja.
Kui sa aga soovid saada paremaks inimeseks, siis soovitan lugeda lastekirjandust. Näiteks "Paradiisi Oskarit" (Margareta Lindberg). Minus äratab see näiteks väikse poisi. Jee, jupats!
5 kommentaari:
Ojaaa.. Raamatud... Ma ainult unistans elelst, et loeks. Siiski, tegelikult just lasteraamatuid ma praegu suht tihti loengi. Peaegu igal õhtul. Ja Lotte ja Puhh on hetkel mu suurimad sõbrad.
Muide Puhh on üks elutark karuke.
Lasteraamatuid on v6imalik kirjutada ainult sellistel inimestel, kes liigselt haiget pole saanud ja elust ikka r66mu oskavad (ja tahavad) tunda.
Mulle tundub nii.
Skandinaaviariikides on palju h2id kirjanikke...
Jonathan Coe on ikka tippmees küll. Kõik ta raamatud, mis TÜ rmtk-st ja mujalt leidsin, on läbi loetud.
Tulime Heliniga alles eile Horvaatiast nii, et pole jõudnud veel kõiki su postitusi lugeda. Seega ei teagi, kuidas sul läheb. Aga küll ma veel jõuan.
Olli
Heihopsti Olli. Horvaatias oli raudselt kuum, ja kindlasti eriline paik, sest eks meiegi Gretaga olime aasta tagasi s22l, mett s88mas.
Loe postitusi jah! Ikka v2ga vingelt l2heb...
Soome tulete kunas?
David Icke raamat meeldis mulle, õnneks ei lugenud ma teda sellistes oludes nagu Sina.... :)
Postita kommentaar