Virtuaalsed suhted pole õiged suhted senikaua, kuni sa inimesega silmast-silma pole kohtunud. Sama on blogijatega... Võib kommenteerida tunde ja tunde üksteise postitusi, aga see on senikaua vesivärvilikult võlts, kuniks need kaks ekraanivahtijat üksteist päris nahas näevad.Kohtusin eile Tartus, pühapäevasel hingeajal, Kaubahalli kella all -- Otiga.
Kes teda ei tunne, siis see on mees, kes elupõline skaut Piritalt. Vend armastab Dagö ja Coldplayd. Tuli Tartusse loodusõpetajaks tudeerima... ühtlasi istus ükskord minu blogitoolile. (jee)
See üürike tund, mis me koos olime, avastasin nii Oti - kui enda - kohta ühe asja. Asi on selles, et nii pea kui hakkasime mööda Tartu iseloomulikke munakiviteid ringiratast jalutama ja elu üle heietama -- kohtasime igasugu noori inimesi.
Ott ütles pea igaühele "tere". Kõigiga oli mingi inside joke, kõigile üks-kaks naeratust pakkuda. Mina aga, põline tartlane, seisan käed taskus ta kõrval ja vaatan juhmilt pealt... jalutame edasi. Jälle üks inimene, tuleb välja, et Oti tuttav.
"Noh, sa ei räägigi?" küsis Ott.
"Ma vist ei ole rääkija tüüp," pakkusin vastu ja mõtlesin, et küll ma ikka arvasin Otist teisiti. Arvasin, et tegemist on natuke melanhoolse tüübiga, kes mõtleb muudkui sügislehtedest ja laseb kuskil üksinduses endale youtubest kurbade naiste laule. Aga ei.
Kui olime mingi kümmet Oti tuttavat minu kodulinnas trehvanud, mõnega pikemalt-mõnega lühemalt rääkinud, hakkasin oma südamekorvikeses lootma, et ehk on minulgi võimalus oma tuttavaid kohata. Oh minu sõbrad, kus te olete? (Mõtlesin, et äkki kirikutes, sest paljudes on õhtuti sel kellaajal teenistus)
Viimaks jõudsime Tartu kaupsi ja oh-sa-imet. Nägin seal omasid! Iisak ja Triin ja mõned veel. Olid terve grupiga söögileti juures. Mis sest et mõned aastakesed minust nooremad, aga ikkagi tuttavad! Hüüdsin uhkelt: "Teree!"
Aga mitte keegi ei pannud tähele. Mispeale jalutasin kiirelt punaste puuviljade vahele.
Eks ma selleks hetkeks olin täiesti nulliks haihtunud. Mina - kes ma arvan, et tööks on inimestega suhtlemine, uue generatsiooni juhtide üles toomine. Mina, kes arvan, et olen evangeelne (loe: mittekristlastegagi seltsiv) seltskonnalõvi.
Minus pole lõvikutsikatki. Ott, aga on ühe kuuga rohkem kui üle-linna-Vintski. Kui mul oleks kaabu, siis oleks aeg see peast võtta...
Ühesõnaga. Ott. Loodan, et ma olen su sõber edasi. Ja kui sa kunagi peaksid Jumalaga kohtuma, nägema Kristuses tõde ja teed edasi, siis usun, et sinust saaks palju parem juht ja inimeste-keskel-olija kui minust.
Ma lähen nüüd räägin Gretaga natuke juttu.
4 kommentaari:
Sellised kohtumised on nii erilised :)
Sa kohtud inimesega, kellest sa tead nii palju ja samas ei tea milline on ta hääl või näoilmed või kehahoiak.. Sul on sellest inimesest kujunenud välja oma arvamus ja sa pead selle vähemalt mingis osas ära muutma.
aga tead, märt, mõtlemiseks tõsiasi - et alandnatud saavad ylendatud ja vastupidi...kanna seda nyyd natuke mlaiemal pinnale edasi ja natuke filosoofilisemaks...
mul oli kunagi klassivend, kes oli kõige suurem nohik maapeal, ei suhelnd, ei tantsind, ei julgend tydrukutega suhelda, ja nüüd on tehtud mees, diplomaat...
ja meie klassi kauniseedi, keda kõik tydrukud ihalesid surin joodikuna tulesurma...
nii et evangeelsest seltskonnalõvist nohikuks ja vastupidi?
et mina sain nohikuks? ja ott lõviks? :) nojah, miks mitte.
huvitav, et Ott ise pole peale seda postitust enam märku andnud... kas midagi juhtus?
Postita kommentaar