Tundeid tuleb väljendada!

Ilmselt ma pole ainuke, kes on riietatud tunnetega. Ka blogi on selle reetjaks. Mille üle aga küsimärgid tekivad pea iga konflikti korral, on hoopis selles, et mida nende tunnetega peale hakata? Kas viha ja hirm jätta endasse. Või karjuda näkku?

Rõhutan oma viimase 9 kuu põhitõde üle ja üle -- kõige rohkem peksavad mehed naisi just raseduse ajal. Kõige rohkem jäetakse naisi maha just rasedusekuudel...

Minu arvates on selle põhjus selles, et ei taheta ega osata tundeid väljendada... ja täna kontori tulles, ning nähes, et minu ainuke parkimiskoht oli võetud, sain frustreerunuks. Ühtlasi sai sellest inspiratsiooniallikas alljärgnevatele suhtlemispsühholoogia joonistele.

Probleem algab samast olukorrast, kust eilne postitus ("Kriitika ja Kiitus, miks see imeb?").
Kriitik ütleb midagi Minule. See võib olla absoluutselt ükskõik mis asi. Näiteks a) kui me kohe uut ülemust ei muretse, variseb kõik kokku b) liiga vähe on koostööd erinevate kirikute vahel c) ma tahan seda ja siis seda.

1. Esimene probleem tekib sellest, et Mina tõlgendab öeldut valesti. Ta võtab isiklikult. Ja isegi kui see öeldu on õigustatud, ning see peabki mõjuma isiklikult... siis ikkagi raske olukord. Temas tekib frustratsioon, hüüu- ja küsimärgid.








2. Seejärel muutub Kriitiku öeldu Mina-monoloogiks. Asi läheb keema. Ja Mina hakkab enda sees arutlema, miks ta nii puudulik on. Sõltuvalt iseloomust ja enesehinnangust võib ta soovida ülespoomissurma kas Kriitikule või siis iseendale. Ta kulmud lähevad kortsu, nägu läheb mossi.






3. Ja signaal jõuab tagasi Kriitikuni. Tõsi, tavaliselt mitteverbaalselt. Mis aga juhtub, on see, et Kriitikus kerkivad esile ???-märgid. Ta ei tea täpselt, mis nüüd juhtus. Ja kui on nii, et ka Kriitiku suhtlusoskused on nõrgad, siis kriipivatest emotsioonidest saab kaitsebarjäär ja kahe inimese vahel tekib eriti-mõttetu konflikt. See hakkab ringlema ja ringlema. Mida siis teha? Kus tehti viga?







Minu pakutav lahendus... pärineb TÜ esimese kursuse suhtlemispsühholoogia ainest. Seda nimetatakse "tunnete-tasandil kehtestamiseks". Idee on selles, et sa sõnastad selle, mida tegelikult tunned Kriitikule. Väljendad protsessi, mida tema sinus esile kutsus. Ja volla! 99% juhtudest on Kriitik piisavalt intelligentne, et sind mõista, ja hooliv, et end parandada.

Teised, kõige tüüpilisemad lahendused oleksid kas: "endasse tõmbumine ja vaikseks jäämine" (see meeldib minu naisele Gretale väga) või siis "filtreerimata eneseväljendus Aargh" (seda praktiseerin mõnikord mina, päris hirmuäratav). Ma isiklikult ei soovita kumbagi. Proovige parem"tunnete-tasandil kehtestamist".

Siia lõppu üks joonis sellest, kuidas see algusest-lõpuni toimib. Loodan, et sellest on Sulle abi. Kui ei, siis kommenteeri vastu...