Dejavu viib ajas tagasi, mõtetes edasi

Läänemandri üks kõige tapvam orkaan sai võtteplatsiks ameerika parimale näitlejale, pakkudes lihtsale eesti mehele mõnusa filmielamuse.
Kui New Orleans sai aastal 2005 tuntuks selle poolest, et seal möllas Katrina, siis aastal 2006-2007 sai ta tuntuks selle poolest, et seal möllas Denzel Washington. Eesti kinodesse jõudis film “Dejavu”.
Pole kahtlust, tegemist on viimase poolaasta ühe parima linateosega.
Maailmaparandamisest armastuseni
Dejavu´s on olemas kõik, mida üks narratiiv peab kandma. On konflikt inimene vs inimene, inimene vs masin, inimene vs loodus, inimene vs Jumal. Üks mu kogudusevend olla lausa öelnud, et see on film, kust saab palju usumõtteid.
Või kui mu füsioterapeudist õde kinosaalist välja astus ja me Tartus, Riia tänaval üle poriloikude astusime, õhkas: “Ma tahaks ka, et minu elu(kutse) võiks maailma muuta.” (Denzeli karakter Doug päästis filmis veidi alla 600 hinge).
Selline film, mis selliseid kommentaare sünnitab, on hea.
Ja kui õrnema soo esindajad peaksid kartma liigseid pommiplahvatusi ja arvutimängulikku navigeerimist, siis ka pisuke armastuseliin jookseb seal sees.
See liin on aga väga kavalalt üles ehitatud – sisuliselt kogu filmi jooksul mees ja naine omavahel ei kohtugi, aga et kinosistuja on mõlema tegelasega pildiliselt kaks tundi silmast-silma, siis emotsionaalne ja südantkriipiv seos filmi lõppkulminatsioonis lööb põrinal tööle.
See on hämmastav, kui mõjus on filmikunsti oskus konstrueerida tundeid! (mis ei tähenda, et armastus oleks tunne)
Irooniline kild
Ja viimaks veel üks irooniline kild.
Nimelt kehastab Dejavu´s psühhopaadist patriooti James Caviezel. Kui sel korral on mees valamas inimesi bensiiniga üle, hoides käes automaadipidemeid ning lõikudes tangidega sõrmi, siis alles aastal 2004 rippus ta ristipuul ja päästis kogu inimkonna hukatuse eest.
Äärmusest liigutakse äärmusesse, nagu öeldakse.