Kuidas saada tähendusrikkaks?

Kui iga meie tegu joonistuks sümboliks, siis millised need pildid oleks? Kui me läheme tööle, siis kas suurde plaani ilmub sinine-koidula, perefoto või näiteks egoredel?
Või kui hommikul üles ärkad ja vannitoapeegli ees uimaselt oma eesolevat päeva sammudeks sead – on see igapäevaelu sümbol valgete hammastega naeratus, võitlus vinnide vastu või hoopis tühjakspigistatud hambapastatuup?
Tegelikult, see küsimus on üsna iidne: miks me elame või mille nimel me töötame? Milliseid tähendusi loome ja väärtuseid toodame (kui üldse)? Kuigi see küsimus on pisut väsinud, on see siiski väga oluline küsimus.
Näiteks ei pidavat ettevõte kaua vastu pidama, kui ta on lihtsalt missiooni-statemendi seadnud. „Firmal on vaja mantrat, ta peab looma tähendusi:” ütleb Guy Kawasaki, maci-evangelistiks kutsutud kommunikaator oma blogis.
Või nagu kinnitab Rick Warren oma ülipõhjalikus elukäsitlusõpikus „Purpose Driven Life”: „Tehes seda, mida armastad, ei pea keegi sind motiveerima...//...Tähendus kaalub alati rohkem kui raha.”
Olgu, selles võime ju ühel meelel olla – et tähendused on tarvilikud asjad ja neid luua oleks õilis ja hea. Aga mis siis, kui me oma elu lõpul ei suudagi vaadata tagasi ühe kaadriga? Kui me ei suuda võtta kokku kogu seda kupatust ja öelda: „Vat see nüüd oligi see, mida tahtsin saavutada!” Mis siis kui meie tegude väärtus ei selgugi kunagi (mis ei tähenda, et seda poleks kunagi olnud)? Kas me siis looksime kõrgejoonelisi väärtuseid?
Üks lugu. Hiljuti oli tartlaste ja üldse eesti keskealiste naiste suurel lemmikul Hannes Kaljujärvel juubel. Vanemuise näitleja sai pool sajandit vanaks ja andis TMK´s intervjuu. Muuseas jutustas:
„Hermaküla stuudios oli meil üks Castanedalt võetud harjutus, et igaühel tuleb ruumis otsida üks koht, kus tal on hea olla. Nii me siis tundide ja päevade kaupa otsisime proovisaalis seda kohta.”
Mõneti naeruväärne, et ka selline võib olla koolitee ja ametiõpe. Aga just see oli üks viise, kuidas teatrimees Kaljujärv õppis oma elutööga tähendusi looma. Castaneda harjutus (iseenesest mitte sugugi tähtsam kui näiteks cornflakeside söömine), on aidanud tal ligi kolm kümnendit luua neid salapäraseid teatriimesid. Ja kas mitte sümboleid, tähendusi ja elulisi emotsioone, mida käte vahele argielus võtta on raske, me otsigi teatrist?
Kuidas küll saaksime ka meie olla tähendusrikkad?