Kui jalakäija väikese sebra selga ei roni, siis tuleb kuri politseionu ja laseb oma autosignaaliga prääksu. Nii juhtus minuga.Olin keset teed. Saarekesel. Selja tagant kuulen, kuidas autokummid sahisevad ja siis peatuvad. Väikene „tuut-tuut” sinna otsa.
„Kas sa ei tunne liiklusmärke või?” küsib ühtäkki sinises mundris politseinik lahtikeritud akna tagant. „Miks sa vale koha peal teed ületad?”
Mõtlen, mida vastata. Jultunult vastu poriseda pole nagu mõtet, tähelepanematu olin olnud ju mina. Aga väga äpu muljet ka ei taha jätta.
„Väga vabandan,” ütlen ja teen pattukahetseva näoilme. Pea pisut kaldus ja nägu krimpsus. „Ma ei tea, miks ma seda tegin.”
„Kas ma pean trahvi tegema?” küsib ta. Pigem retooriliselt. Üks käsi roolil, suu pisut ammuli.
„Ei ole vast vaja.”
„Siis kõnni sebra peal.”
Jääme ühele nõule, sebra olgu minu hobu. Astun ümber ta valge-sinise kapoti ja võimalikult sirge seljaga kodu poole edasi. Ka kohusetundliku politseiniku autokummid hakkavad sahisema.
Nüüd teooriast
Kuskilt massikommunikatsiooni artiklitest lugesin, et mõned inimesed on fast-thinkerid. Sellised kiirmõtlejad, kelle mõttekäigud on juba enne rääkima hakkamist ette paigas.
Fast-thinkerit iseloomustab: kiire taip, vähene muretsemine ja aktiivsus vestluses. Ta näib teadvat kõiki ilma-asju ja tal on kõigele lahendus. Negatiivse poole pealt ehk seda, et teistkordses vestluses pole temaga midagi rääkida ning ta ärritub vastukäivatest teooriatest.
Ma kipun mõtlema, et mina fast-thinker ei ole, aga paljud teised küll. Näiteks see politseionu.
Nüüd aga edasi mõeldes:
Polegi tegelikult vahet, kes-täpselt-kes on. Igaüks on ju mikrotasandil omaette ooper ja ainulaadne loodu. Ehk oleks ausam nii mõelda, et hoopis minu enda jaoks on vajalik panna teisi kastidesse ja mõelda, et ise ma sinna ei kuulu?
Ei meeldi ju ühelegi jalakäijale, kui talle prääksutatakse ja keset laia alasti autoteed pea longu lüüakse. Ja selg tuleb ju kuidagi sirgu saada...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar