Sõin Jeesusega pelmeene ja ütlesin Reikile ei

Võtsin täna aega, et süüa Jeesusega pelmeene, mängida temaga malet ja Reikile ning Silva meetodile ei öelda. Ja see ei olnud üldse kerge!

Mulle helistas täna üks sõber, kellega ammu kohtunud ei ole. „Ma võtan male kaasa,” ütles ta peale seda, kui olime teinud ühise otsuse kohtumiseks. „Ja mina teen sulle pelmeene,” vastasin.

Kuigi oma sisimas teadsin, et meie vahel kõik klaar ei ole, otsustasin proovida olla võimalikult hea, vastutulelik ja külalislahke. Või nagu pühakirigi ütleb: „Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle (Jeesusele)."

Niisiis, sõin Jeesusega pelmeene ja mängisin temaga malet. Aga see lõppes pingeliselt, sest me ei suutnud otsustada, kes võitis ja kes kaotas. Ilmselt pingetest inspireerituna küsis ta norivalt, kas snuffi tahan. Tundsin ebamugavust.

„Tegelikult ma teadsin, et sa ei taha,” ütles ta. „Ma lihtsalt tahtsin näha kui püha sa oled.” Sellega vihjas ta mu kristlikule taustale ja usutunnistusele.

Edasi oli imelik olla. Meil mõlemal. Teadsime, et kumbki meist polnud käitunud kui sõber. Sellest ka järeldus: teinekord on nii raske süüa Jeesusega pelmeene ja mängida malet...

Möödusid mõned tunnid, ja siis saabus aeg, et öelda Reikile ja Silva meetodile "ei".

Nimelt planeerin Risttee koguduse tudengimeeskonnaga järgmisesse nädalasse „Sessi-Stressi” projekti. Eesmärgiga leevendada TÜ raamatukogusolijate stressitaset, kasutades selleks teraapiakeskondasid ja motivatsioonikoolitusi.

Meiega pidid kaasa lööma teiste seas ka Silva meetodi esindajad ja Reiki õpetlane, tegema paar sessiooni – ja seda ilma rahata, täiesti heategevuslikult.

Kuigi ma neid õpetusi ei teadnud, hakkas süda siiski nende koha pealt kriipima. Mispeale uurisin nende religioosset tausta ja leidsin väga vastuolulisi internetisaite. Poolt, vastu ja vahepealseid. Küsisin nõu mitmetelt vaimulikelt juhtidelt (Peep/Toivo/Einike/Meego). Palvetasin ja lugesin piiblit. Isegi MSN´is chattisin sel teemal.

„Koguduse missioon on juhtida kasvavasse suhtesse Jeesuse Kristusega, mitte vastupidi,” ütles üks.

„Meetodis ei peitu vägi,” ütles teine.

Viimaks võtsin argumendid kokku ikkagi ise (samal ajal pidades meeles, millise valusa löögi see saab andma kogu meie järgmisele nädalale).

Ja väriseval häälel rääkisin telefonitorusse. Püüdsin leevendada kaitsebarjääre (mille ise olin tekitanud) ja viimaks tõdesime, et oleksin pidanud meeskondlikest väärtustest varem teatama. Aga otsus sai siiski tehtud.

Sellest sündis minu teine järeldus: mõnikord nii-väga tahaks kristlasena mitte kellelegi haiget teha ja piibliga mitte pähe lüüa, aga teinekord muud varianti lihtsalt ei jää. Kuskilt läheb alati piir...