Küsimuse taga on teine küsimus

Istub terve kahurvägi eesti baptistipastoreid Annelinna-äärses seminarisaalis. Mina, esindades kõige uuemat kogudust, Ristteed, nende keskel. Puldis kõneleb legendaarne ja natuke kilpkonna meenutav Siegfried Grossmann, Saksamaa 800-koguduse liidu juht. Teda kuulatakse vaikuses, ja siis saabub küsimuste aeg...

Hopsti ja hopsti, tõstavad väledad eesti vaimulikud käsi... Küsimused on konkreetsed, minu jaoks küll pisut mitte-aktuaalsed, ent siiski. Mulle tundub, et küsijaile endile väga olulised.

Grossmann tõuseb vaikselt oma toolilt püsti, läheb puldi taha ja vastab. Käe tõstab järgmine pastor... siis järgmine pastor... siis järgmine.

Kuulan küsimusi. Ja märkan, et tegelikult, need on seinast-seina. Üks uurib seda, et kuidas aidatakse Saksamaal kogudusi rajada. Teine seda, et kuidas käitutakse Saksamaal siis, kui koguduseliikmed lahutavad või on abieluprobleemid pastorite endi seas. Kolmas aga hoopis seda, et kas pastoreid keegi ka mentorlikult (verevennalikult) toetab?

Mina ei tõstnud kätt, aga jälgisin kõrvalt. Ja siis tuli mulle klikina meelde üks lõik ühest 2006. aasta kõige vastuolulisemast artiklist kristlikus ajakirjanduses. Selle autoriks oli McLaren, kes kirjutas Christianity Today´sse ühest juhtumist, kus üks kirikuvõõras armastajapaar tuli ta juurde sellise küsimusega, et milline on tema positsioon homode suhtes... Ma tsiteerin:

I hesitate in answering "the homosexual question" not because I'm a cowardly flip-flopper who wants to tickle ears, but because I am a pastor, and pastors have learned from Jesus that there is more to answering a question than being right or even honest: we must also be . . . pastoral. That means understanding the question beneath the question, the need or fear or hope or assumption that motivates the question.

Tegelikult ütleb McLaren sellega midagi väga olulist! Ilmselt on see paljudele vaimulikele endile tuttav mõte. Mulle aga veel avastamisväärne.

See on see, et inimestena peame õppima kuulama üksteist paremini, kui lihtsalt sõnu. Ei piisa sellest, kui vastame küsimustele nii nagu meie neid esmakuulmisel tõlgendame, vaid me peame õppima lugema küsimuse tagant ka teist küsimust. See on üks selline hingehoidlik alustala, mida iga papp peab oma CV-paberis omama.

Seesama McLareni soovitus: kuulata inimeste küsimuste taga veelgi olulisemaid küsimuse motiive, aitas mul mõista täna hommikul neid meie omasid pastoreid. Ja teate, mis küsimusi ma tegelikult kuulsin?

Et küsimus ei ole mitte selles, kuidas Saksamaal aidatakse kogudusi rajada, vaid selles, "kas ka Eestis keegi aitaks mind kogudust rajada?"
Mitte see, et kas Saksamaal on lahendusi lahutusküsimustele, vaid "kas keegi näitaks mulle, meie koguduses lahendusi."
Ja polnud tegelikult küsimus ka see, kas Saksamaal on pastoritel hingesugulastest mentorid. Vaid, nagu sa praeguse postituse lõpuks isegi aimata võid... "kas leiduks keegi, kes oleks mulle hingesugulaseks just siin, minu oma maa koguduses?"

Küsimuse taga on teine küsimus. Isegi pastoreil. Või mis?