Vahest ikka juhtub nii, et inimene jätab oma jalgealuse vaatamise ning heidab pilgu taevasse.Tavaliselt on need kosmoloogilised hetked väga väiksekstegevad. Huvitav miks? Ja miks, te selgitage mulle, peab see kosmos nii kireldamatult ilus olema?!
Kõige paremini on seda küsimust esitanud eelmise sajandi ulmekirjanikud. Nagu imestavad lapsed, oskasid nad üles vaadata. Meile aga, mulle tundub, on tavaks saanud, et vaatame aastal 2007 pigem oma varbaid kui pilvi. Usume, et superstaarid on me keskel, mitte kuskil kosmoses.
Luba, ma mõtlen teisiti.
Kas sa teadsid, et päike teeb muusikat. Kordan üle, seesama tulekera, keda kord on peetud jumalaks - teeb orelisarnast muusikat! Ega ma ka ise poleks teada saanud, kui juhuslikult eelmisel nädalal BBC-sõnumitoojaid kuulanud poleks...
Aga see ei ole mingi poeetiline väljend.
"Päike tõesti teeb muusikat," väidavad teadlased.
Ma saan aru, et kogu mu perekond teeb muusikat, et vaalad teevad ookeanipõhjades muusikat ja et koopad teevad tuule käes muusikat, aga öelge te mulle: miks peab küll päike tegema muusikat? Kuum pill, saatmas kosmoses helilaineid. Päike, mida võrreldud kitarri ja oreliga.
Enam veel...
Kas teadsid, et tähed lähevad rasedaks ja sünnitavad? Nad lähevad tõesti! Loe sealt.
"Sünnitused on äkilised ja dramaatilised," kirjeldavad kosmosepiilurid ning lisavad: "See muutab sinu arusaamist universumist."
Minu arust on see täiesti jalustrabav teadmine. Sest nii kerge on ju mõelda, et need täpid mida Annelinna korterite vahel jalutades näeme, on juba ammu surnud ja lihtsalt täpid valgusaastate kaugusel...
Aga kui nad tõesti on nii nagu minu abikaasa, sünnitamisvõimelised... siis see on ju rohkem kui lihtsalt üks teaduslik teave. See on kosmos kui elav loodus! Miks kosmos selline on?
Karevi lugu
Üks pärnakas, keda ma eelmine aasta Emajõe ääres kohtasin, rääkis mulle oma loo...
Tema ei näinud kosmoses ilu. Ta ütles, et temal oli hoopis kosmosefoobia. Ja ei aidanud nõid ega pendel... õnneks sai ta viimaks sellest lahti.
"Otsisin endalegi lamamistooli, et tähti vaadata," ta räägib. "Ent mida rohkem ma neid vaatasin, seda suurem hirm minusse tuli; ma ei mõistnud mida ma kardan. Ma ei suutnud selle hirmuga jageleda ja lahkusin tähtedeimetlejate keskelt."
Möödus tükk aega.
"Kuskil septembri keskpaigas, kui olin juba magama läinud, ründas mind une pealt jälle kohutav hirm. Jälle oli selline teadvuse kaotuse tunne ja jälle ütles keegi mõttes, et lõputu pimedus neelab su endasse..." (loe lugu lõpuni)
Mõned pildid Nasast
Kuid ikkagi, miks on kosmos nii taevalikult ilus? Meile, inimestele, jääb see ju nii kaugeks... enamus taevalikke pilte jääb meil tabamata.
Minu varvastest palju ilusamad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar