Tarmo Urb võttis mu sõbraks!

Käisin Orkutis uurimas seda, kas vennad Urbid on tegemas midagi uut... ja hopsti, leidsin äsja arvutisistunud rahvalauliku Tarmo. Et tal oli sõpru kõigest 31, siis mõtlesin, et talle kuluks ühe meeldiva-asjaliku-ja-toreda noormehe (ehk siis minu) sõprus marjaks ära.

Ja natuke aega hiljem - teine hopsti! Sain oma isiklikku postkasti signaali, et meievaheline sõprus on sündinud ja tõesti olemas. Öelge te mulle, mis teeks ühe minusuguse andunud fänni rõõmsaks kui mitte see?

Depressiivne muusika?
Vahepeal kohtan selliseid inimesi, kes ütlevad, et Urbid on depressiivsed. Et liiga tõsised laulud. (Risttee koguduse muusikud on teinud Urbide covereid). Selline reaktsioon tekitab aga minus negatiivse trotsi, sest just Urbide muusikas leian ma palju inimsuse (ja seeläbi iseenda) kajastamist.

Ilmselt pole need, kes nõnda ütlevad, käinud ühelgi nende kontserdil.

Kohatu sõnum?
Ükskord alustasin Pereraadios hommikut sellega, et panin vendade Urbi laulu. Noh, laul rääkis hommikust, nagu ka pealkirjast võis välja lugeda. Mõtlesin, et sobib nagu rusikas silmaauku. Kuigi ma ise polnud laulu varem kuulnud... aga no, ma ju usaldan neid...

Ja ühtäkki, kui ma parasjagu ajaleheuudiseid vorpisin, kuulen kõrvaklappides midagi täiesti ootamatut.

Tuli välja, et Tarmo laulis sellest, kuidas ta hommikul pargis üles ärkab ja meenutab, kuidas ta bordellis käis. Aaah...Oi-oi-oi!

Kui te teate midagi Pereraadiost, siis teadke - midagi sellist on vägagi ennekuulmatu! Ja veel eetris, ning esimene lugu!

Sel hetkel soovisin, et mitte keegi traditsioonilistest raadiokuulajatest makki tähele ei paneks.

Aga muidu, see vahedus ja autentsus nende sõnades, mu meelest, nii peabki! Usuliselt oleme muidugi erinevad. Aga ikkagi sõbrad!

Kelle sõber oled sina?