Akne koomiksi Jeremy peegeldab hästi teismeliste suhtumist papsidesse. Papsid, need igavad peerud, kellest tasub heaga eemale hoida. Nii meetrite, maitsete kui mõtete poolest... ja käin välja seisukoha, et ebanormaalselt palju usklikke on nagu Jeremyd.Aga kui ülikonda on vaja kooli lõpetamiseks osta, siis suhtleks temaga nagu rohkem. Või kui ta auto veidi lömmi ajan, siis oleks nõus istuma temaga garaažis. Ka tema elu üle huvi tundma. Aga kui on reede õhtu ja tahaks olla sõpradega, siis oleks parem kui isast poleks haisukestgi. Hea kui keegi ei teadvustaks, et mu isa kannab kampsunit ja vesti...
...ja et ta töötab hambaarstina, või siis kiriku majahaldurina. Kuidas kuskil.
Ma olen selle üle palju mõelnud, ega ole julgenud tunnistada, aga mina pean Jumalat igavaks. Ja ma kardan välja uurida, kui huvitav ta tegelikult on. Äkki armun temasse? Hakkan käest kinni hoidma ja nagu kärbes sellega teisi tüütama. Ja mis veel hullem, äkki hakatakse kärbsepiitsaga taga ajama.
Ma ei taha olla erinev.
Aga kui enamus usuinimesi on oma arengult teismelised ja peavad Jumalat igavaks, siis on ju raske olla jeremitest teisiti? Mille peale võiks mõelda, et hoolimata teistest, elada tuleb täiega. Ja olla kristlane kas sada või null protsenti... kuid ei ole ju?! Blogija olen küll 100%.Istun siin punaste silmadega ekraani ees ja ketran enda peas neid küsimusi jälle: miks ma kardan saada täiskasvanuks? Miks ma kardan kanda samu riideid mis isa? Miks ma kardan temaga koos tänaval kõndida ja temaga ühes autos istuda? Miks ma armastan teisi rohkem kui oma Isa?
Kuna ometi saan ma aknest lahti?!
7 kommentaari:
Mida sa selle täiskasvanuks saamise all täpselt mõtled?
Ja kuidas sa oskad kristlaseks või usklikuks olemist protsentides mõõta? Sa usud Jumalat, seega oled usklik ja kogu lugu.
Või mõtled sa jumala teenimise efektiivsuse protsenti? et mitu % päevast sa mõtled Jumalale, kas kuulutad temast pidevalt või palvetad kogu päeva? Ma võrdleksin seda lapsevanemaks olemisega- sa ei pea hommikust õhtuni oma lapsega tegelema tõestamaks oma armastust. Vahel võib isegi lapse(d) korraks ära unustada aga ikkagi mingi osa sinust on pidevalt vaimses sidemes temaga, arvestad kõigis oma tegemistes oma järeltulijaga. Ta on osa sinust. Ja nagu lapsega on ka Jumalaga nii häid kui paremaid päevi, on vaikset nurinat, eemalolekut, vihastamist, ülevoolavat rõõmu ja mõistmist.
A ma muidugi ei tea, võibolla õiged kristlased vaidlevad mulle vastu.
Terav teema? Loodan, et on.
Sa küsisid õige küsimuse, lapsevanem Ritsik. Kas see on siis nii ebanormaalne, kui laps oma asju teeb, jonnib ja selja keerab?
See oleks normaalne, kui see kestaks vaid teatud aja. Oleks üks perioodidest, millest ikka edasi kasvatakse...
Aga, mis siis saab, kui see armas vasikas küll kasvab piima pealt välja, ent jääb väga nõmedasse aega - vanemate häbenemisesse kinni?
ehk nagu sa ise kord ühes postituses kirjutasid: oli üks beibe, kes vanemaga juttu ei oska ajada, aga vingub kui ei saa linna ja nänni.
Arvan, et see ei ole normaalne, kui laps häbeneb oma vanemaid. Ja mitte lihtsalt neid kui isikuid, vaid seda suhet, mis neil on. Salgab selle suhte.
ehk nagu su kolleeg Anniki kirjutas ühel pühapäevasel toolilistumisel oma kurvast juhtumisest isaga, keda ta viimast korda nägi. Ja see jättis oma jälje, ilmselt tugevamagi kui isale, just tütrele!
Ma arvan, et see, mis ma oma postituse lõpus sõnastasin, ongi probleemikoht: mis siis kui armastad teisi rohkem kui oma Isa.
Väga vähesed armastavad Jumalat tegelikult ja tõsiselt. Südamest, hingest, jõust jpt. Tead ju küll.
Tjah, minu meelest ei ole see armastus niiviisi mõõdetav. Usklikolemine ei ole sellega teistele iga päev pinda käimine ja valjul häälel kuulutamine. Aga maha seda vaikda ka ei tohi, mina näiteks ei torma kohe igaühele ütlema, kes ma olen, aga kui jutuks tuleb, siis ütlen "Jah, olen küll."
Et Jumal igav oleks - seda ma pole veel märganud.
"Ma olen selle üle palju mõelnud, ega ole julgenud tunnistada, aga mina pean Jumalat igavaks. Ja ma kardan välja uurida, kui huvitav ta tegelikult on. Äkki armun temasse?"
väga teistmoodi lugu, viimases ajakirjas Time. Mother Teresa's Crisis of Faith. lugesin, ja lugesin; mõtlesin, ja mõtlesin..
Väga. Teistmoodi. Lugu.
http://www.time.com/time/world/article/0,8599,1655415,00.html
Kuidas mõõta tundeid?
Miks üldse neid mõõta?
Kas sa näiteks oskaks oma armastuse rahasse ümber arvutada? Mitte konkreetset, vaid kogu oma armastust?
Ja miks on vaja üldse suureks saada?
Ja mis on üldse täiskasvanuks saamine? Kas sa siis oled kuidagi teistmoodi? Mismoodi teistmoodi???
Ja kõike seda mis sul on hetkel, oskad sa hinnata alles kõige paremini siis, kui oled sellest ilma jäänud. Kas see teadasaamise hind oleks seda väärt?
Ma võiks sulle pikalt rääkida siin sellest kuidas ma oma isaga ei saanudki kunagi lähedaseks ja kuidas ma nüüd temaga räägin. Ja kuidas ma pidasin oma ema, omale koormaks ja see tegi mulle haiget. Ja kui õnnetu ma olin kui ta suri... Need lood ei muudaks sinu sees midagi. Need lood ei annaks vastuseid.
Ära küsi seda mille vastust sa tegelikult teada ei taha.
Miks ma ei käi psühholoogi juures? Sest nad esitavad mulle küsimusi minu kohta mida ma ei taha selgeks mõelda.
No ja veel. Kui sa ütled, et armastad teisi rohkem kui oma Isa, siis kas armastus teiste vastu polegi armastus ka tema vastu? (kui sa mõtled siin mittebioloogilt vaid vaimset isa.) Kas tema ei täida su hinge selle armastusega mida sa suudad tunda ja oma lähedastele anda? Kas see polegi siis asja mõte? /see on minu kui kõrvaltvaataja seisukoht ja nägemus/
Te annate mulle liiga palju erinevaid vastuseid. Mul on raskusi mõtlemisega.
Ma tahaksin vastata, aga vastus tuleks liiga pikk ja segane. Ka mulle.
Ema Teresa lugu on tõesti-teist-moodi-lugu. Eks järelduse peab igaüks ise tegema.
Kuid postitus nimega "Kuna ometi saan ma aknest lahti?!" ei olnud lihtsalt emotsioonil-baseeruv. See ei ole tegude ja tunnete mõõtmise küsimus, see on suhestamisküsimus. Jumal ei ole abstraktne. Veel vähem siis tema armastamine.
Tahaksin teid omakorda peegeldada ja öelda aitäh, et oma pilgu laenasite!
Postita kommentaar