Ükskord juhtus nii, et kohtasin kirikust lahkudes tätoveeritud ja rõngastatud naisterahvast. Ta oli seal pingi peal, oma väikese tütre ja rasedakõhuga. Meid tutvustati -- sest parasjagu rääkis temaga üks minu tuttavatest. Ütlesime "tere" ja panin tähele, et ta ei saanud minu nime kuuldes rõõmsamaks...Ja reaktsioonist lõi mulle pähe:
1. oi-oi-oi, tundub, et see naine ei tunne piisavalt Jumala arvamusi
2. kas ta ei tea, mida ütleb piibel tattoode ja rõngaste kohta?
3. keegi peaks kiiremas korras siin kirikus sel teemal jutlustama...
4. mis võiks selle seeria pealkiri olla?
Hiljem, kuulsin oma tuttavalt, et sel naisel oli lisaks tattoode tegemisele, äsja rasedus katkenund. Mees jättis ta päevapealt maha. Kuid sellega asi ei piirdunud, naine kaotas ka kodu, ja veel töö. Ja ta pidi hakkama oma lapse riideid kilekotis kandma...
...ja mina tahtsin talle sel pühapäeval tattoodest jutlustada?
Mäletan seda pigistavat tunnet soolikates. "Kui lühinägelik ma olen." Ja mäletan oma tuttavat, kes hakkas ta eest hoolitsema. Hakkas teda linna peal autoga sõidutama... ja sõnadega silmast-silma ja telefonitoru kaudu lohutama. Talle selle eest 10 punkti!
Aga mina tahtsin talle tattoodest jutlustada.
Asi ei ole tegelikult selles, et jutlused halvad oleks. Ja jutlustajad paha tahaksid. Lihtsalt mõtle, kui palju on tegelikult selliseid kurva loo inimesi ringi liikumas! Kuidas küll neid tõeliselt aidata? Mida öelda jutlustajana nendele headele tuttavatele? Ja mida öelda ohvritele? Mis fastum geeli neile pakkuda?
See on minu tänase päeva valu. Aga tollest päevast peale ka iga pühapäevajutluse valu.
Tahaksin ka sind aidata, Anniki!
10 kommentaari:
Vaat mis juhtub, kui pastor eluga kontakti kaotab. Piibel on hea ja õige, kuid see peab inimest aitama oma elu mõista, mitte pole lajatamiseks.
Pole viga, Märt, teinekord oled targem.
Ja mina ei leia, et Piibel tattood ja rõngad otsesõnu ära keelaks.
Paljude asjade kohta kehtib Pauluse ütlus: "Kõike on mul luba teha, aga kõigest ei ole kasu."
Selliste inimestega kõige parem asi mida teha saab on neid võtta sellistena nagu nad on ja pakkuda neile Jumala armastust. Nende sõprade eest peaks palvetama ja küsima, et kuidas mina saaksin aidata ühte või teist inimest. Ma julgen rääkida sellel teemal nii avalikult kuna mul endal on üks sõbranna selline tatoveeritud ja näeb välja nagu poiss aga temas elab tüdruk ja tema kõige suurem soov on, et teda võetaks sellisena nagu ta on ja koheldaks võrdsena. Meie ei saa nende inimeste elu muuta aga Jumal saab ja meie saame olla ainult Jumala käepikendused, kui ta meid välja valib....
Märt, ma arvan, et Sa ei pea end süüdi tundma, et Sa tahtsid sellele noorele naisele rääkida tattoodest, samal ajal kui teda oli vaja aidata hoopis suuremates muredes. Sel hetkel Sa ju ei teadnud seda. Meil kõigil võib olla hetki, kus vajame üht, kuid see võib väga kiiresti muutuda ja meil on vaja hoopis midagi muud. Olukorrad muutuvad... Sinu väärtus ongi ju selles, et Sa näed tema muret ja tahad pakkuda just nimelt seda, mida inimene Sinu arvates vajab. Erinevatel eluhetkedel võivad need olla väga erinevad asjad. Ei ole vaja endas kanda süükoormat selle pärast, mida Sa ei võinudki teada, rõõmusta selle üle, et see naine on saanud abi ning ka Sina oled kasvõi oma blogiga sellele tähelepanu juhtides oma panuse andnud - pannud ligimesed mõtlema neile probleemidele.
Tattoo on muidugi inimese enda vaba valik, Sa võid tema tähelepanu selle mõttekusele juhtida, kuid valikud teeb ta ikkagi ise... Ma usun, et Sa said ka ise aru, et on tegelikult palju olulisemaid probleeme kui tattoo inimkehal... ja on oluline mõista, mille puhul on meil vaja sekkuda ja mille puhul pole see vajalik.
Eks ole ju nii, et kui sõrmes on pind, on see hirmus valus ja suurim probleem, kuid näiteks käe või jala kaotamise korral on pind kõige tähtsusetum asi...
Kõik on suhteline, kõik oleneb vaatenurgast ja meie suhtumisest.
Kõige olulisem on see, et Su süda on õigel kohal.
Mina pastor pole. Aga pastoraalne püüan ikka olla. Samas, võib-olla astusin jälle sellesse auku, et rääkisin rohkem iseendast kui olukorrast... (s.t. teraapiapostitus) nii ei peaks.
kukupai, tattood on vanas testamendis ümmarguste habemetega ühes pundis. ajal, mil mehikesed imiteerisid sellega oma jumalaid, märkides kuuluvust.
uues testamendis on Pauluse seljal tattood.
aga ikka ei tea, mis sõnad sellises olukorras inimest tervendaksid?
Vahel ei ole sõnu vajagi, piisab sellest, et oled olemas... ja kui Sul on sõnu vaja, siis õigel hetkel tulevad just õiged sõnad...
Peaasi, et oskad vaadata ja kuulata SÜDAMEGA, siis ei toimi Sa kunagi valesti.
Murekoorem ei paista kaugele välja. Sa ei saa inimesega tutvudes või veelvähem teda silmates kunagi teada mida ta on oma elu jooksul üle elanud.
Kuid see on niivõrd inimlik, et sa kedagi nähes hindad teda oma olemasoleva teadmistepagasi põhjal. Sul ei olnud olemas sellist kogemust veel. Kuid see naine andis sulle elus ühe õppetunni, mis oli sulle vajalik.
Ära hinda inimest välimuse järgi.
Ja kui sa tahad kedagi aidata, siis aitamine on väga lihtne. Inimene kes abi vajab, et vaja suuri asju. Vaid väikeseid.
Mõtle ennast olukorda kus sul pole midagi ja sa saad teada millest sa hakkaskid puudust tundma.
no näiteks. Vaesesse perre sünnipäevale minnes kalleid lilli ja veini kinkida pole nagu mõtet.
Kink on küll ilus, kuid võibolla on selles majapidamises hädasti hoopis pesumasinat vaja. Sa ei saa seda küll ise osta. Aga sa saad toetada seda ostu omapoolse panusega.
Ela eluga kontaktis.
Jäta lajatamata.
Paku armastust.
V6ta v6rdsena.
R66musta v66ra abi yle.
Ole olemas.
Vaata-kuula sydamega.
Ära hinda välimust.
Anna väikseid asju.
M6tle tema olukorda.
Vaadake kui palju te siin n6u andsite!
Mõtlesin siin ka nende tattoode üle. Pean tunnistama, et mul on alati olnud väheke imelik tunne, kui keegi ennast ükskõik mil viisil ära maalib. Milleks? Ilu pärast? Või selleks, et sõnumit edasi anda? Ei saa aru... Jah, ega Piibel ei keelagi midagi ära, just nagu kukuapi mainib. Aga see on ju ka õige, et kõigest pole kasu. Aga see, mida mina veel mõtlen, on see, et kui asjad kusagilt algavad, siis kus need asjad lõpevad? Äkki on elu vähe lihtsam, kui mõnedest asjadest hoiduda. See on lihtsalt minu mõte, mitte et ma ise sellest alati kinni suudaksin pidada...
miks pannakse tattoo püksivärvi alla?
ma arvan, et selleks, et mul tekiks soov sinna püksivärvi alla piiluda.
on oluline veelkord rõhutada, et selle postituse eesmärgiks ei olnud küsida, kas tattoo pepul või draakon seljal on õige või vale, ja on obvious, et just mina olin selles juhtumis see, kes hindas välise põhjal ja sai alles hiljem sisemise poolt vapustatud.
Tarmo mõte on mulle tuttav. mõnede asjade suhtes on sisemine tõrge ja tekib küsimus. kõike proovida tähendab mõnest heast asjast loobuda.
ja nagu ühes emailist tulnud kommentaaris öeldi - tattoosid on maailmas rohkem kui tindis. püksivärvleid on ka mitmes vallas.
kui sa selle kommentaari lõpuni lugesid, siis kutsun sind üles vaatama tõsisemalt mitte ainult minu arvamuste taha, vaid ka teiste inimeste naha alla. palju sünnib! ja sind on palju vaja!
Postita kommentaar