Minu väikevend Juntsu

Meil kõigil on keegi, kellele saame ülevalt alla vaadata. Minul on selleks väikevend Juntsu. Ja juntsud on need, keda peame alati allpoololevaks... sest juntsude vanus annab meile õiguse vaadata üle ta kogemuste, oskuste ja miks mitte, isegi üle ta isiklike tunnete.

Sest teate, vanemal vennal on alati paremad tunded kui juntsul. Paremad teadmised. Paremad riided. (kes veel ei tea, siis juntsud kannavad tavaliselt oma vanemate vendade riideid) -- mis teha, juntsude saatus on kasvada suure tamme varjus.

Ma tean, et ka minu juntsu armastab retoorikat. Noh, eks selle võib minu arvele panna... kui ikka vanem vend on ees nii tubli, siis kuhu sel väikesel ponil ikka sörkida?

Aga ma olen alati teadnud, et minu juntsu on mõnes asjas kohe tunduvalt erilisem.

Kuigi ta rikub nii paljusid reegleid... 1) kõneleb naermaajavate sõnadega 2) virutab piibliga 3) on pisut ebakindel 4) kasutab teistsugust häält, ja mis kõige hullem 5) on tsiteerinud mind...

...siis hoolimata sellest, jõuab ta kuulajale ikkagi kohale. Orkutis tunnistab üks Marjo Hõim niimoodi: "Kui Harri naerab, naeravad kõik... Ja kui nutab, nutavad kõik."

Kuigi minu poni nimega Juntsu rikub nii paljusid reegleid, suudab ta siiski nii paljudele korda minna. Imelik küll, aga elusid muuta!

Sellega mulle meenub, et ta erines meie perekonna teistest lastest selle poolest, et ta läks peale vinglevaid tülisid kahe osapoole vahele. Ja ühendas käed. Kuigi tal olid kõige väiksemad käed. Oleks võinud ju vabalt peksa saada. Ja kuigi kõige kergem oleks tal olnud oodata kuskil teises toas tormide vaibumist.

Samasuguse omaduse on ta toonud kantslisse... kui ta seal mikrofoni juures on, ja ma tean, et tal on jäänud minult nii palju õppimata -- oi, nii palju õppimata! -- siis ma tean, et ta on tabanud midagi sellist, mida paljud haritud ja treenitud on jätnud mõistmata.

Ta räägib südamega ja jõuab südametesse. Ta põleb ja põletab teisigi. Kui ta räägib, siis ta räägib asjadest, mis ajavad eelkõige tema nutma ja naerma. Ja isegi kui ma tean, et ta on seal piibel käes, pisut moonutatud häälega. Ning selle varjus on omajagu ebakindlust ja lihtsaid sõnu...

...siis ma tean, et ta teed midagi hoopis suurt. Ta ühendab käsi, mis kokku ei julge minna.

Ja kui nüüd järele mõelda, siis hoopis mina olen see, kes tunneb end selle suure Saare varjus olevat -- kui aus olla, siis hoopis mina peaksin kandma tema riideid.

Tsau Harri, ma loodan, et sul läheb hästi!
ma austan su aastaid.