Austa oma vanemaid

Vanemuise saalis istub igasugu inimesi. Inimesi Tallinnast, ja inimesi Kohilast. Eriti aga Tartust. On elurõõmsaid, ja on varjatult õõnsaid. On kuulavaid, on kilkavaid, on sebivaid, on vanduvaid. Neil kõigil on oma ainulaadne elutaust...

...ja vaid üheks hetkeks me kohtume, sellises vanuses, sellises olekus. Siis läheme tagasi oma perekondade ja tegemiste juurde.

Ma kõnelesin 50-minutit vanema-ja-lapse suhetest. (Vanemuises oli selle hooaja esimene GoingUP). Ja kui juba esimestel minutitel hakkas rahvas kahisema, ning kuskilt kostus kommentaar -- mõistsin, et see teema oli raskem kui kunagi arvanud. Ja enam tagasiteed polnud...

Peasõnumiks oli 3300 aastat vana printsiip. Austa oma vanemaid, et Jumal su elupäevi pikendaks. (tegelikult mitte ainult ei pikenda elu, vaid toob ka rõõmu su vanemate, lähedaste ja eelkõige sinu laste, selle järgmise põlvkonna, ellu!)

Ma isiklikult arvan, et Eestis on tehtud kehva peretööd. Ikka nii palju haiget jõutakse iga aasta teha! Vähe on hoiatajaid, ja veel vähem abistajaid. Ikka hellalt palju kurbi lugusid on meist endist paari meetri kaugusel!

1. Lõunal võtsin auto peale ühe Vadimi, kes oli sõbrale peksa andnud, sest too oli oma ema sõimanud.
2. Nüüd õhtul kohtasin maja ees ühte õppejõudu, kes tahtis minuga hakata jooma, sest tal on elu raske.

Kui videomeeskond valmis saab, siis postitan siia selle reedeõhtuse kõne-jutluse "Elu vanemateta". Eelkõige tahaksin aga tänada kõiki, kes selle õhtu loojaiks olid. Tean, et paljude toetus PALVES on palju suurem kui ma aimatagi oskan! (kuigi ma aiman nii mõndagi)

Tänan, et aitasite muuta elusid! Tõesti tänan.