Kuna minu naba pole sügav, siis pole ma kunagi pidanud piinelma küsimusega: "oh, nabake, miks sa haised?" Nüüd on mul aga 7-päevane tütar, kelle naba ma ei julge mitte vaadatagi. See on punane, sügav ja spetsiifilise lõhnaga.
Sellega tuleb mul meelde, et täpselt sedasama on ka Wilma vanaisa (ehk siis minu isa Adu) väga kartnud teha. Naba näha.
Sest millegipärast on terve hulk inimesi, kelle naba haiseb. Mõned lausa kougivad seda ja siis uhkustavad. "Et vaata kui sügav. Või vaata, mis ma leidsin."
Piiblis räägitakse ka ühest isast, kes väga lõhnatundlik oli. Jumalale mitte ainult ei toodud lõhnaohvreid, vaid inimesi endeid kutsuti üles olema healõhnaliseks ohvriks Jumalale. Mitte kui haisvad nabad, aga midagi viiruki ja givenchi poole.
Isad tahavad, et nende lapse nabad oleks puhtad.
Isegi kui isad ise on nende nabade loojateks.
Ja isegi siis, kui ema neid nabasid puhastama peab.
Isa tahab ikka, et naba oleks puhas.
Muidu ei saa lapsele lähedalegi tulla.
Kallid inimesed. Tehke oma nabad puhtaks! Ja ärge uhkustage enam oma koledate aukudega!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
kle
kirjuta juba midagi uut.
mul läheb iga kord süda pahaks, kui sinu lehele vaatama tulen, kas on midagi uut, sest ma olen vist viimane luuser, kes ei oska rss'i kasutada, ja pean seda jälki pilti kõige pealt nägema.
Postita kommentaar