Mina aga armusin kunagi oma lapsepõlves just draakonitesse ja dinosaurustesse. Lasin kõikidel tuttavatel mulle kolle kinkida. Söögi alla, söögi peale ja sünnipäevaks. Ema ikka meenutab, et seesama koer mees, onu Pets tõigi mulle esimesese dino!
See oli sama väike nagu väikene varvas. Punane triceratops. Kustutuskumm. Loomulikult ma ei kustutanud sellega midagi mitte kunagi. Ta oli minu jaoks palju enamat kui kumm.
...ega ole ma kustutanud ka meeltest draakonite armastust. Ikka aeg-ajalt piilun, kuidas keegi neid joonistab. Vahepeal mõtlen naeratades tyrannosaurus rexile ja tema hiigelsuurtele reitele ning imepisikestele kätele. heh... ja veel, ja veel ja veel!
Ja veel! Meie perre tuli hiljuti ka kaks draakonipoega. Õigemini, mõlemad olid rohkem nagu naissoost. Üks läks söögiks... Teine jäi päriseks ja magab praegugi meie voodi kõrval.
1. See, mis läks söögiks, see maksis 15,9 krooni. See oli pisike kana! Jube kihvt, odav ja nii ägeda nahaga, karvane. Ostsime ta hoobilt. Mina lubasin sellest hõrgu toidu teha, aga siis kuivas ta ahjus lillaks.(Lõppes sellega, et Greta ei söönud ampsugi. Mina aga võtsin, mis võtta andis)
2. Teine draakon tuli meie perekonda see esmaspäev. Jube kihvti loo võiks sellest rääkida. Aga ei taha mälestust ära solkida ja lihtsalt ütlen, et lugege alustuseks vanu postitusi. Draakoni nimi on Wilma Loviisa Saar. Teda ma armastan draakonitest kõige rohkem!(Lõppeb see postitus sellega, et mina ütlen onu Petsile, et ära aja häma juttu. Draakonid on olemas küll. Pealegi, nad on ikka jube armsad. Tule külla, küll sa näed!)
2 kommentaari:
järgmine kord,ärge palun mitte üritagegi 15 kroonisest kanast ahjupraadi teha. seevastu kui seda 2 tundi keeta, saab aga väga maitsva supi.
kõlab loogiliselt
Postita kommentaar