Täiesti awkyard miiting

Inimesed, kelle tööks on töötada inimestega, neil on palju miitinguid. Ja nagu teate, siis enamus miitinguid imevad... täna aga juhtus nii, et miiting mitte ei imenud, vaid oli täiesti awkyard. Nagu koera kassi kooselu.

Kohtusime meeskonnaga kohvikus, kolmandal korrusel. Oli tähtis päev. Suur oli tõenäosus, et sellel kohtumisel saame teada, kas meiega liitub üks täisajaga töötaja või mitte. Pidime rääkima peaasjalikult visioonist, suurest pildist, mille loojateks eilsel päeval Chrisiga kahekesi olime olnud...

Joon kakaod. Võtan rahulikult. Ootan, et kõik istuks ümber laua. Ja siis tuleb Chris oma lattega.

"So how are you doing?" küsib ta kolmandalt osapoolelt. Chris on väga aktiivne, eestlaslikus mõttes agressiivne. Räägib ja räägib, tunneb suurt huvi, kuidas teisel läheb. Mina mõtlen, et no las tutvuvad ja nii... mina vaatan pealt.

Siis aga võtab Chris välja oma pastaka, läptopi, sebib midagi kotiga. Paneb arvuti keset lauda. Vaatab mulle otsa ja hakkab muudkui rääkima. Ikka sellest visioonist, suurest pildist, mille mina olin eile talle joonistanud.

Tal muudkui slaidid jooksvad. Vahepeal püüan vahele segada, aga ei jõua, aeg-ajalt vaatab ta mulle otsa, siis aga räägib täie rauaga edasi. Pekki küll, kes siin juht on? Mina või tema?

Viimaks tuleb pikem paus ja küsin, kas ma võin jätkata... ta lubab, ja siis jätkan. Miiting lõpeb hästi, meiega liitubki uus meeskonnaliige! Jehuu! Aga, mingi okas jääb Chrisi suhtes alles...

Pool päeva hiljem, kui kahekesi jälle koos oleme, hakkame rääkima isiklikest asjadest. Jutt läheb ka miitingu peale. Chris ütleb, et tegemist oli "väga awyard miitinguga". Mulle on see tunne kuidagi tuttav ja pärin edasi... mis siis tema jaoks oli nii veidrat, kui tegelikult tema täiega ruulis. Mina olin ju see kõrvalejäetu!

Ja siis räägib Chris loo sellest, et tema PIDI paraku miitingut juhtima. Ta ei saanud aru miks. Tegemist oli ju suure pildiga, mida mina kõige paremini mõistan... "I waited you to talk, but you only smiled."

Misasja? Ma lihtsalt tahtsin olla heasoovlik ja ootasin, et ta jääks vait.

Tuli aga välja, et Chris oli alguses jupp aega oodanud, et võtaksin initsiatiivi. Sebinud oma kotiga, pannud pastakaid edasi-tagasi. Tõstnud arvuti isegi keset lauda, et ma näeksin. Teinud minuga silmkontakti, aga siis jõunud järelduseni, et tema peab millegipärast miitingut juhtima.

Kumbki ei teinud seda, mis tahtsime. Mõlemad olime frustreerunud. Kogu miitingu vältel tõlgendasime üksteist valesti. Oi appi, milline kultuurierinevus!

Ja see läheb kokku Risto Tamme avaldatud teooriaga sellest, miks kassid koeri ei salli. "Asi petuvat lihtsalt kasside ja koerte erinevas kehakeeles ja signaalides. Nad tõlgendavad teineteise kehakeelt erinevalt. Kui koerale tähendab saba liputamine sõbralikkust ja uudishimu, siis kassile on sama käitumine ründama käitumise signaal."

Ühesõnaga, Chris on koer ja mina kass. Või siis vastupidi... kui tegemist on täiesti awkyard miitinguga, siis tglt vahet polegi kumb on kumb. Liputasime ja haukusime omal viisil mõlemad.