...ette viidud.Täna oli siis see eriline päev, kus meie väikene vähem kui 2-nädalane plika tuli koos meiega kirikusse, õnnistamisele. See oli eriline päev. Ka kaks paari vanavanemaid, kes muidu kas käivad teistes koguduses või siis elavad teisel maal, olid üheskoos meie väikese perekonnaga.
Wilma loomulikult magas. Ohkas käed lahti mu õlal ja muudkui magas. Ja tead, usklikule isale on see ikka eriline kogemus! Sest kui isa laulab oma taevasele Isale (piibli Jumalale) laulu usaldamisest. Ja samal ajal väikene Wilma usaldab oma isa Märti 100%, kartmata kukkuda või soojast ilma jääda... siis saab aru ju see Märtki, et Jumala usaldamine on sama moodi.
Sest ei saa ju laulda laulu kui ei taha usaldada. Wilma aga näitas, et tema usaldab mind hoolimata sellest kui palju ma olen talle suutnud end tõestada. Vastutasuks mõtlesin, et ei taha ka kunagi tütre ees silmakirjalik olla, mängides et usun Kedagi. Vaid, et kohe päriselt, nii nagu tema usaldab mind, nii julgen minagi usaldada oma Jumalat.
Ja kui ei julge, siis vähemalt julgeksin seda tütre ees välja näidata.
Mäletan kui mu enda õnnistamine oli. Olin siis ikka suur tümakas, üle 5kg leivapätsike. Mitte nagu 3,76kilogrammine kribu Wilma. Hiljem olen kuulnud, et olin noil esimeste kirikukäikude ajal ilgelt ropu suuga. Olla ma rääkinud "kaka peeru aasust" (tähendas see seda, et andsin kirikurahvale teada, et tegin jälle mähkud täis).Ma ei tea, milline saab selle päeva mõju olema Wilmale. Aga mina midagi omast päevast sain! (ema ikka on rääkinud). See pastor, Paul Himma, kes mind õnnistas (Tartus, Võru tänava palvelas), olla palvetanud ja öelnud, et sellest leivapätsikesest tuleb üks kiriku tugisambaid.
Alles viimaste kuude jooksul olen hakanud uskuma ja nägema, et midagi sellist võib siiski minugi osaks saada. Kaka peeru aasu, vot nii on lood.
2 kommentaari:
:)
See post ja pildid tõid naeratuse näole. Ei oskagi sõnadesse panna seda.
Postita kommentaar